Tartu Postimehe ajakirjanikud käisid Tamme kooli neljanda klassi tunnis, kus õpetatakse lapsi hakkama saama nii, et keegi kedagi ei kiusa. Kuidas on see võimalik?
Vaata ja loe: mida õpetatakse lastele kiusamisvabas tunnis
11. oktoober 2017, 13:30
Juhime tähelepanu, et artikkel on rohkem kui viis aastat vana ning kuulub meie arhiivi. Ajakirjandusväljaanne ei uuenda arhiivide sisu, seega võib olla vajalik tutvuda ka uuemate allikatega.
Kuidas viia õpilased veendumuseni, et tüli õhutamine pole ei põnevus ega nali, vaid et hoopis ohvrit tuleb toetada.
Selgub, et Turu Ülikooli teadlased on välja töötanud ühe teadus- ja tõenduspõhine kiusamisvastase õppeprogrammi ehk KiVa, mis sisaldab nii universaalseid kui ka juhtumipõhiseid tegevusi ja nõuandeid koolikiusamise ennetamiseks ja märgatud juhtumite lahendamiseks.
See sisaldab ka metoodikat, kuidas päris tavalises koolitunnis õpetada lastele osavõtlikku suhtlemist ja kaaslaste märkamist ning kuidas neid tarkusi pärisellu viia.
Inimesed suures kolmnurgas
Õpetaja Lisabet Roos joonistab tahvli peale suure kolmnurga. «See on suhtlemiskolmnurk,» ütleb ta oma neljanda klassi õpilastele.
Kolmnurga laia aluse moodustavad kõik need inimesed, kellega lapsed oma elus kokku puutuvad ehk siis inimesed tänaval, kohvikus, kaupluses, kino- või teatrisaalis. Neid inimesi on väga palju.
Kolmnurga keskele võib mõttes paigutada tuttavad inimesed. Need, keda teatakse nägupidi või siis nägu- ja nimepidi ning kellele enamasti öeldakse tere. Neid inimesi on juba palju vähem kui eelmisi.
Sealt veel ülevalpool on sõbrad. Inimesed, kes sulle väga meeldivad, kellega veedad aega ka pärast kooli, kelle juures käid külas ja kelle kutsud oma sünnipäevale. Sõpru ei saa olla kunagi väga palju, sest kõik inimesed ei ole sõbrad.
Päris tipus, seal kus kolmnurk muutub kitsaks ja teravaks, on su kõige lähedasemad inimesed – isa ja ema ja teised pereliikmed. Kõige kallimad ongi vaid üksikud.
Õpetaja Lisabet Roos võtab seejärel laualt peotäie sedeleid ja jagab mööda klassi laiali.
Sedeleil on laused: «Aitan, kui märkan, et keegi abi vajab.», «Küsin, kuidas tal läheb.», «Me jagame saladusi.», «Ma võin teda usaldada.», «Vahel tülitseme.», «Nad meeldivad mulle ja mina neile.»
Need laused tuleb lastel paigutada tahvlile just sinna, kuhu need sobivad. Lapsed peavad ise otsustama, milliste inimestega suheldes võiksid nad nii mõelda või käituda.
Õpilased ongi kribinal-krabinal püsti ja juba tahvli juures oma sedeleid kinnitamas.
Tagasi oma kohale ei pea keegi enam minema, istuda tuleb hoopis klassi ette ringi, põrandale maha või padja peale.
«Mis on suhtlemine?» küsib õpetaja ja viskab oma käes oleva palli lapsele, kes vastata tahab.
«Suhtlemine on rääkimine,» kõlab esimene vastus.
«Kehakeelega saab ka suhelda,» räägib teine.
«Kurdid räägivad viibeldes, see on samuti suhtlemine,» arvab kolmas.
«Telefonisõnumiga saab suhelda…» ütleb neljas.
«Kui oled õnnelik, võid võidurõõmsalt lihtsalt häälitseda, näiteks jep-jep-jep…» lisab viies.
«Vahel võib midagi paberile kirjutada ja ümbrikusse panna, näiteks komplimendi, ja kellelegi saata.»
See viimane vastus on hästi armas kuulda, kui mõelda, et rääkija on nutiajastu laps, umbes 10 aastat vana.
Tunded, tunded ja tunded
Siis palub õpetaja, et lapsed võtaksid end rühmadesse ning mõtleksid neis koos välja, kuidas näidata mõnd emotsiooni, ning esitaksid selle rollimänguna teistele kaaslastele.
Klassitäiest lastest tekib neli rühma, iga rühm tõmbub ise nurka. Sahistatakse, sosistakse, itsitatakse – töö käib.
Ja siis algavad esitlused!
Esimene rühm mängib sellist olukorda, et üks laps istub omaette, ja kõik teised käivad temast mööda. Aga siis tulevad ühed, kes kutsuvad ta endaga mängima. Stseen on lühike ja efekte.
Õpetaja küsib, mis tundeid seal oli.
Vastatakse, et kurbust ja rõõmu, aga ka tõrjutust. Ning julgust kaaslane sellisest tõrjutud situatsioonist välja tõmmata.
Järgmine ettemängitavas loos tuleb üks laps ja ehmatab teisi. Õpilased näevad selles stseenis hirmu, pahameelt ja üllatust.
Tunni lõpus jõutakse selleni, et kõik emotsioonid ei pruugi välja paista. Sest kõik inimesed on erinevad. Tõsine inimene ei pea olema tingimata kuri, ta võib olla hoopis lahke.
Aga just selle tõttu, et kõik ei paista välja ning kõik ei saa kõikidest ühtemoodi aru, tekivadki arusaamatused.
Et arusaamatusi lahendada, selleks peabki teadma, mis on suhtlemine ning et sõnadega suhtlemine on kõige targem viis!
Aga ka sõnu tuleb valida. Võid ju öelda kaaslasele näkku oma arvates kogu tõe: «Sa mitte kunagi ei kuula mind! Lollakas!» Ja teine ei hakkagi sind mitte kunagi kuulama.
Aga võid proovida hoopis teisiti: «Palun kuula mind ära! Mulle väga meeldiks see.»
KiVa programmiga Eestis on liitunud 47 kooli. Nendest 9 Tartumaalt, sealhulgas Tartu Tamme Kool. Kõigest põhjalikumalt saab lugeda 12. oktoobri ajalehest Tartu Postimees.