Turuhoone keldris hakkab vulisema käsitööõlu

Kaspar Koort
, reporter
Copy
Juhime tähelepanu, et artikkel on rohkem kui viis aastat vana ning kuulub meie arhiivi. Ajakirjandusväljaanne ei uuenda arhiivide sisu, seega võib olla vajalik tutvuda ka uuemate allikatega.
Emajõe pruulikoja omanikud Mairo Padar (vasakul) ja Joosep Korela õllekraanide taga. Juba homme hakkab õlletornist voolama kümmet sorti keelekastet.
Emajõe pruulikoja omanikud Mairo Padar (vasakul) ja Joosep Korela õllekraanide taga. Juba homme hakkab õlletornist voolama kümmet sorti keelekastet. Foto: Kristjan Teedema

Veel sel kevadel suhtus aastaid toitlustusvaldkonnas tegutsenud Mairo Padar käsitööõllede kirevasse maailma tugeva skepsisega ning poest õlut ostes langes valik ikka suurtootjate tuttavale loomingule. 

Ent vahepealsete kuude jooksul on skepsis asendunud vaimustusega ning koos vendade Joosep ja Mihkel Korelaga avatakse homme keskpäeval renoveeritud turuhoone keldris õllesaal, mille fookus on just käsitööõlledel.

Joodavad käsitööõlled

Õigupoolest ei oleks eile Emajõe pruulikoja nime kandvat õllesaali väisates julgenud küll arvata, et juba neljakümne kaheksa tunni pärast hakkab baariletil asuvast õlletornist voolama kaheksat sorti kesvamärjukest ja kaht sorti siidrit. Pandi kaableid, maaliti seinu ning oodati sisustuse saabumist. 

Ka omanikel olid ehituskiivrid peas, kuid nad kinnitasid, et kõik põhiline saab neljapäevaks tehtud ning kliendid on avasüli oodatud.

Käsitööõllede usku pöördus Mairo Padar pärast Põlvamaal asuva Käbliku pruulikoja väisamist. «Ma arvan, et üle üheksakümne protsendi inimestest arvab, et käsitööõlu ei ole hea, et see on mõru ja liialt humalane. Kui olin Käbliku kümme pruuli ära proovinud, pidin tõdema, et kõik käsitööõlled ei olegi nii jubedad,» meenutas Padar põhjalikumat tutvust väiketootjate loominguga.

Sellest kogemusest sai Padar indu ka ise õllepruulimist katsetada, seda küll nii-öelda mustlaspruulina Käbliku meeste vabrikus. Siiski on talle oluline, et vaaritatav kraam oleks selline, mida oleks nõus mõnuga mekkima ka need, kes on harjunud rüüpama A. Le Coqi või Saku toodangut.

Kui olin Käbliku kümme pruuli ära proovinud, pidin tõdema, et kõik käsitööõlled ei olegi nii jubedad, meenutas Mairo Padar.

Nii ongi valminud Emajõe pruulikoja kaks esimest õlut, mida saab ka õllesaalis proovida – laagriõlu Emajõe Keelekaste ning tume kirsiõlu Esimene Pruut. Oma vaadid on Tartusse lähetanud ka Käbliku, Voldi ja Kalamaja pruulikojad. Pudeleid soovitakse Padari sõnul pigem vältida, sest kraanist voolava õlle efekt on midagi muud kui pudelist valataval.

Kuna õllesaalil suurt gurmeekööki ei ole, pannakse söökidest rõhku ennekõike õllekõrvasele. Joosep Korela märkis, et erinevaid suupisteid on valikus umbes veerandsada, kusjuures suuremalt jaolt on see kodumaine kraam. Näiteks saab õlletoobi kõrvale haugata Andre ja Luke farmi juustu või Pärna talu suitsuliha. Menüüs on ka kolm-neli erinevat praadi ning päevasupp. 

Pruulikoja ootuses

Omanikud on võtnud õllekultuuri edendamise oma südameasjaks ning vaimusilmas näevad nad Emajõe pruulikoda Taaralinna käsitööõllede keskusena, kusjuures kaugemas tulevikus soovitakse sisse seada ka päris oma pruulikoda.

«Aga see nõuab suurt investeeringut, mida praegu ei ole võimalik teha,» nentis Mairo Padar. Ta lisas, et nende käsutusse antud ruumid olid alguses ikka väga hullus seisus ning remonti on tulnud teha kõvasti.

Turuhoone kaubamajapoolses keldris asuv õllesaal mahutab kuuskümmend inimest. Et õllesaalil on eraldi sissepääs, tähendab see seda, et kesvamärjukest saab seal mekkida ka siis, kui suur turuhoone on suletud. Uksed avatakse ennelõunal ning õllesõpru oodatakse külla keskööni, reedel-laupäeval veelgi kauem.

Kommentaarid
Copy
Tagasi üles