/nginx/o/2017/10/09/7192379t1hed01.jpg)
Oa tänava alguses otse botaanikaaia vastas paiknes 150 aastat tagasi kortermaja, kus kõlas nii eesti, saksa, vene kui ka läti keelt ning kus oma igapäevaseid toimetusi tegid talupojad, rätsepad ja soldatid. Maja omanik oli keegi Sass ning see oli koduks poolesajale inimesele.
Need andmed pärinevad rahvusarhiivi uuest keskkonnast «Tartu 1867», mille ambitsioonikas eesmärk on juba lähikuudel kanda kaardile kõik 1867. aasta rahvaloenduse järgi Taaralinnas elanud inimesed ehk kokku 21 000 hinge.
Projekti idee autor ja eestvedaja, rahvusarhiivi arhivaar Sven Lepa selgitas, et keskkond koosneb kahest kaardikihist: tänapäevasest ja saja viiekümne aasta tagusest.
Tänapäeva tartlasel on andmebaasist võimalik vaadata, kas 150 aasta eest olnuks tema naabriks raehärra või hoopis lihtne mustusevedaja.
Ajaloolise kaardi enam kui tuhat kinnistut on kantud tänapäevasele kaardile ning ajaloohuvilised saavad täita kinnistud toona elanud inimestega.
«Kõrvutades 1867. aasta rahvaloenduse andmeid praeguse kaardiga, on võimalik saada aimu, kes olid kinnistute toonased asukad,» sõnastas Lepa projekti tuuma. Ta lisas, et umbes pooltele kinnistutele on lisatud plaan, kust saab teada, millised majad seal loenduse paiku asusid. Lisaks leiab kaardilt ka fotosid, mis aitavad luua toonasest Tartust detailsema pilti.
Et rahvaloenduse käigus pandi lisaks nimele ja vanusele kirja ka inimese perekonnaseis, amet, seisus ja usutunnistus, on tänapäeva tartlasel andmebaasist võimalik vaadata, kas 150 aasta eest olnuks tema naabriks raehärra või hoopis lihtne mustusevedaja.
«Just see teebki materjali huvitavaks, et kui ajaloosündmusi käsitledes pööratakse tähelepanu pigem tähtsamatele tegelastele, siis siin tulevad välja ka lihtsad inimesed, kes moodustasid linnarahvast enamiku,» märkis Sven Lepa.
Ta lisas, et näiteks tuleb kaardilt hästi välja, et kesklinnast kaugemale elanud naistele hakkasid tekkima ka ametid, nad olid tihti pesunaised või õmblejad, samal ajal kui kesklinna peenem rahvas sai hakkama nii, et töötas ainult mees. «Nii annab see keskkond kätte kogu toonase sotsiaalse kihistuse,» ütles Lepa.
Et linn oli 150 aasta eest märksa väiksem kui praegu, jätab süsteem paljud tänapäeva tartlased ka pika ninaga, näiteks Annelinna või Karlova kodanikel pole põhjust oma kinnistu kunagisi elanikke taga otsima hakata, sest neid asumeid toona lihtsalt ei olnudki.
Sven Lepa rõhutas, et «Tartu 1867» on ühisloomekeskkond, mis tähendab seda, et selle valmimisse saavad oma panuse anda kõik ajaloohuvilised. Selleks pole vaja muud, kui rahvusarhiivi kodulehel klõpsata lingil «Kes elas sinu majas aastal 1867?».
Seejärel tuleb end näiteks ID-kaardiga identifitseerida ning siis saabki valida kaardilt huvi pakkuva maja ning asuda avanevast rahvaloenduse nimekirjast elanikke andmebaasi lisama. Praeguse seisuga on kaardile kantud umbes 600 kunagist tartlast, kuid Sven Lepa avaldas lootust, et ehk õnnestub usinate kaastööliste abil juba aasta lõpuks kõik toonased linlased uude süsteemi sisse kirjutada.