/nginx/o/2017/10/03/7169549t1he110.jpg)
Selle nädala esmaspäeval avas Tartu Elektriteater uue hooaja Eesti Rahva Muuseumis, Hurda saali tõi täis Andres ja Katrin Maimiku uus linateos «Minu näoga onu». Muuseumihoone on üks ajutistest pindadest, kus Elektriteater peatub enne, kui leiab päris oma kodu.
Kuigi Elektriteater oli arvestanud, et võibolla ei saa sügisel iga päev filme pakkuda, selgus eelmise nädala keskel, et saab küll. Nimelt võtab kino sellel kuul ajutise ruumina kasutusele Tartu ülikooli kunagise kiriku saali aadressil Jakobi 1. Filmide näitamine algab seal 10. oktoobril ja iga päev on kavas kaks-kolm seanssi. Filme ei näe majas ainult päevadel, kui samal ajal on seansid ERMis.
Tartu Elektriteatri visionäär Andres Kauts ütles, et Jakobi tänav ei jää siiski nende pikaajaliseks koduks, kuna sealsed ruumid on remondi ootel ja Tartu ülikool soovib edaspidi kiriku korda teha.
Istekohti on Tartu ülikooli kiriku ruumides sadakond. Seda on palju vähem kui näiteks Elektriteatri endises kodus Tartu Uue Teatri majas või ERMis.
Ajutiseks kinoks sobib Jakobi tänava maja aga Kautsi sõnul hästi, sest asukoht on väga hea, samuti on saal suur ja lai, kuigi laed võiksid ideaalis olla kõrgemad. Aga kuna kirik on siiski ajutine pind, pole see kõige olulisem.
Istekohti on Tartu ülikooli kiriku ruumides sadakond. Seda on palju vähem kui näiteks Eletriteatri endises kodus Tartu Uue Teatri majas või ERMis. Elektriteater seda halvaks ei pea, kuna uues kohas saab näidata filme kõigil nädalapäevadel ja iga päev on mitu seanssi. Kui oleks rohkem ruumi, poleks kõik seansid ilmselt täis. «Pigem ongi toredam, kui inimesed ei tunne, nagu nad vaataksid filmi tühjas saalis,» arvas Kauts.
Terve oktoobrikuu näidatakse filme ka ERMis. Uude kohta neid ei viida, sest nii on inimestele lubatud ja välja reklaamitud.
Jakobi tänaval näidatakse nii Eesti kui ka välismaa linateoseid. Suuremalt jaolt on need selle aasta uuemad filmid. Esimesena saab 10. oktoobril näha «Lõputut poeesiat», Alejandro Jodorowsky kavandatava viieosalise autobiograafilise sarja teist filmi, mis jutustab mehe noorusest ja kunstniku avastamisest eneses 1940–1950ndate Santiago avangardistlikus kunstiskeenes.
Jakobi tänaval saab oktoobris näha veel näiteks Ceyda Toruni dokumentaalfilmi «Kedi», mis räägib Istanbuli tänavakassidest. Samuti näeb Eesti uuemaid mängufilme, mis linastuvad ka ERMis. Kui muuseumis väisavad seansse ka filmirežissöörid ja -näitlejad, siis kirikusaali seanssidele nad ei tule.
Andres Kauts arvas, et Elektriteatrile on käesolev kuu väga suur katsumus ja kogemus, kuidas toimib igapäevane mitme seansiga kino, sest siiani on filme näidatud üksikutel päevadel nädalas. Seda, kas kino Jakobi tänaval ka peale oktoobrikuud jätkab, pole veel teada.