Lahkus emeriitprofessor Larissa Volpert

Postimees
Copy
Juhime tähelepanu, et artikkel on rohkem kui viis aastat vana ning kuulub meie arhiivi. Ajakirjandusväljaanne ei uuenda arhiivide sisu, seega võib olla vajalik tutvuda ka uuemate allikatega.
Maletajad Werneris 2008. aastal
Pildil Viktor Kortshnoi ja Larissa Volpert.
Maletajad Werneris 2008. aastal Pildil Viktor Kortshnoi ja Larissa Volpert. Foto: Sille Annuk / Tartu Postimees

Oktoobri alguses lahkus meie hulgast tuntud õpetlane ja malesuurmeister emeriitprofessor Larissa Volpert. 

Teade Larissa Volperti surmast saabus oktoobri esimesel päeval New Yorgist, kus ta veetis viimased eluaastad oma poja juures, teatas Tartu ülikooli slavistika osakond. 

Filoloogiadoktor Larissa Volpert sündis 1926. aastal Leningradis tuntud arsti perekonnas. Ta lõpetas Leningradi ülikooli romaani-germaani osakonna 1949. aastal, paralleelselt arendades maletajakarjääri. Aastatel 1947-1948 võitis ta Leningradi meistrivõistlused, aastatel 1954, 1958, 1959 tuli ta NSVL meistrivõistluste võitjaks, 1955-1961 osales Volpert male maailmameistrivõistlustel.

1955. aastal kaitses ta kandidaadiväitekirja, kuid teadusliku tegevuse õitseng saabus 1960. aastate algul, kui naine alustas Juri Lotmani soovitusel Puškini loomingu ning vene-prantsuse kirjandussidemete uurimist. 

Tartuga oli Larissa Volpert seotud 1950. aastatest, kui siia asusid tööle tema abikaasa Pavel Reifman ning tema ülikoolikaaslastest sõbrad Juri Lotman ja Zara Mints. Kuid siis polnud Tartus võimalik leida tööd maailmakirjanduse õppejõuna ning 1962. aastal alustas Larissa Volpert õpetamist Pihkva Pedagoogilises Instituudis. Kuni 1977. aastani reisis ta pidevalt Pihkva ja Tartu vahel, kuni avanes võimalus kandideerida Tartu ülikooli maailmakirjanduse dotsendi kohale.

Tartus kirjutas Volpert enamiku oma 200 teadustööst, sealhulgas kõik monograafiad: «Puškin Puškini rollis» (1998, valminud 1993, eessõna jõudis kirjutada Juri Lotman), «Lermontov ja Prantsusmaa kirjandus» (2005), «Puškini Prantsusmaa» (2007), viimast täiendas ta pidevalt elektrooniliselt. 1989. aastal kaitses ta Leningradi ülikoolis oma doktoriväitekirja «Puškin ja psühholoogiline traditsioon prantsuse kirjanduses». 1990. aastal sai temast TÜ professor, 1993. aastal emeriitprofessor, kuid veel kümme aastat jätkas ta maailmakirjanduse õpetamist vene filoloogidele. Mitme aasta vältel õpetas ta prantsuse kirjandust romanistidele prantsuse keeles. 

Larissa Volperti sulest on ilmunud huvitavad memuaarid ja ka näidend Tartu kultuurielust 19. sajandi alguses. Oma viimase artikli lõpetas ta 2017. aasta augustis.

Copy
Tagasi üles