/nginx/o/2017/10/03/7168511t1h9343.jpg)
Läinud nädalal Tartu kunstimuuseumi esimesel korrusel avatud näitusele siseneja leiab eest suured mustad vormides sõdurikujud, kes tassivad puusärki oma kaaslasega. Kui näitusevaatajal oli sisenedes naeratus näol, asendub see kohe tahtmatult tõsidusega.
Art Allmäe isikunäitus «Paint It Black II» on välja pandud esimese korruse kõikidesse ruumidesse. Kunstnik on sõdureid kujutanud ka justkui mahalaskjate rivis tulistamas ja kirste valvamas. Kõige väiksema toa seinal on video, mis pakub samalaadset õõvastust nagu suuremate ruumide väljapanek.
Näituse juhatab sisse seinale kinnitatud tekst, kust selgub, et Allmäe on lähtunud 2015. aastal Venemaal jõustunud seadusest, mis sätestab salastama kõigi sõjaväelaste surma põhjused.
«Inimese hukkumist faktina varjata on keeruline, kuid peita saab surma asjaolusid,» on kirjas näituse tutvustuses. «Ametliku selgituse kohaselt, kuid lähedastele üllatuslikult viibisid võõrriigis hukkunud sõdurid sageli puhkusel. Kuuliaukudest hoolimata seisab lahkamispaberitel surma põhjusena südameatakk. Inimene on muudetud ressursiks, mida võib saata kuhu iganes, tegema mida iganes.»
Näitusel on nii selge sõnum, et selgitav tekst tundub üleliigne. Saadud elamus on aga sügav ja jääb kauaks meelde.
Nõnda nagu «Paint It Black II», avati septembri viimasel neljapäeval Tartu kunstimuuseumis ka näitus «Muuseumi koreograafia».
Seal on oma teostega esindatud loomingulisi inimesi mitmest riigist, Eesti kaasa arvatud.
Kohati tundub see näitus naeruväärne: videos või helisalvestisena esitatud teosed on üldiselt sellised, mis selgitava tekstita ei toimi, ja kui mõni panebki midagi vaataja ajus või hinges liigahtama, on see pinnapealne värelus kadunud juba enne näitusemaja uksest välja astumist.
Enne lahkumist tasub siiski tõusta korrus kõrgemale ja vaadata taas üle 23. märtsil avatud näitus «Kehakeeles». Selles on valik tavapärast, aga väga head kunsti Tartu kunstimuuseumi kogudest. Kahju, et seda saab vaadata veel vaid 29. oktoobrini.