/nginx/o/2017/10/03/7168321t1hb38f.jpg)
See, et Rüütli tänava kangakaupluse teisel korrusel tuustib terve klassitäis poisse ja tüdrukuid õhinal kaalukangaid, pole sealsetele müüjatele enam midagi enneolematut. Teinekord nad juba teavad mõne viimase riideresti kõrvale panna, sest ikka juhtub, et laps on teinud väikese valearvestuse riidekulus.
Kogu selle tuustimise keskel juhendab aga Tartu waldorfgümnaasiumi käsitöö- ja muusikaõpetaja Sigrid Tammemägi õpilasi rõõmsalt: see riie on sulle dressipluusi jaoks liiga õhuke, see aga pükste õmblemiseks liiga jäik, seda peaksid aga natukene rohkem võtma.
Waldorfkoolis on kõik lapsed juba esimesest klassist saati käsitööd teinud, seega on kaheksandas klassis endale pükste või pusa õmblemine nii poistele kui tüdrukutele täiesti jõukohane. Sealjuures on poisse, kes naudivad õmblemist niivõrd, et loovad juba oma rõivakollektsioone või juhendavad ise käsitöötunnis klassikaaslasi.
Just kaheksandas klassis tegi õmblemisega tutvust ka Toomas Samuel Silbaum, kes õpib praegu 11. klassis. Nüüdseks on tal juba ette näidata palju omavalmistatud rõivaid, sealhulgas kostüümid tantsutrupile. Praegu mõlgutab noormees oma õmblusmasina ostu mõtteid, et hakata tööstuste kangajääkidest uusi riideid õmblema.
«On väga hea, kui mees oskab õmmelda,» tõdes ta. «See ei ole ilmtingimata vajalik oskus, aga on hea, kui oskad.»
Õpetaja Sigrid Tammemägi meenutas, kuidas Toomas lubas kord õhinal oma tantsutrupile õmmelda 11 mungamantlit. «Istus siis õhtuti siin koolis ja õmbles. Ta ei ole selline, kes lihtsalt laseb küljeõmblused kokku ja pärast niidid kõik narmendavad,» rääkis Tammemägi.
/nginx/o/2017/10/03/7168327t1h4e89.jpg)
Noormees ise naeris, et sai vist natukene liialt suur tükk hammustatud, sest lõpuks käis õmblemine juba autopiloodi peal ja ei saanud enam arugi, kui viimase mantli käise hoopis kaeluse külge õmbles.
Tema koolivend, üheksandik Hans Guthan näitas pilte filmitegelaste kostüümidest, mille ta ise on valmis õmmelnud, ja puutöötunnis neile relvad juurde vestnud.
«Mulle meeldib teha kostüüme ja käia nendega üritustel. Tahaks mõne aasta pärast minna koomiksifännide kokkutulekule. Muidugi filmi esilinastustel on ka lahe kostüümis käia,» rääkis Hans, kelle peres tegelevad õmblemisega ka isa ja vend.
«Alguses arvasin, et mulle õmblemine eriti ei meeldi, aga siis jäi pisik külge,» tunnistas ta. «On mõnus, kui pärast on selline lahe tulemus.»
Õpetaja sõnul ongi tavaline, et poisid alguses pisut põiklevad, ent kui juba õmblemistuhin sees, avastavad endas varjatud ande. «Last, kes muidu teistes ainetes eduelamust ei saa, võib õmblemine nii üllatada. Ta kohtub endaga hoopis teisel moel ja see võib olla nii tore kohtumine, et sellest võib saada alguse sootuks midagi uut,» rääkis Tammemägi.
Lapsi innustab, kui enda õmmeldud riideese näeb välja justkui poest ostetud või ägedamgi veel. Näiteks kümnendas klassis käiv Daniel Teder arvas esiti, et tema küll ühtegi enda õmmeldud asja selga ei pane. Siis aga pusis kipsis parema käega endale valmis nii vinge pusa, et käib sellega siiamaani koolis.
Kaheksandas klassis õppiv Erlend Suursepp sai oma esimesed püksid valmis juba eelmisel aastal. Nüüd on tal käsil paljude taskute ja läbilõigetega militaarmustriliste pükste õmblemine. Enda õmblustöö vahepeal hoiab ta aga silma peal parasjagu masina taga vuristavatel klassikaaslastel ja juhendab neid nii asjalikult, justkui oleks ise käsitööõpetaja.
Selleks aga, et õmmeldud ese hiljem ka selga istuks, visandab iga õpilane esmalt paberil valmis joonise ja arvutab iseenda keha järgi välja täpsed mõõdud. Seejärel tuleb veel ka lõiked konstrueerida.
Aastate eest oli kõigil lastel käsitöötunnis esimeseks õmblustööks T-särk, peagi sai Sigrid Tammemägi aru, et see on neile igav, sest kes neid särke ikka kannab. «Kui lubasin neil midagi muud teha, vaat siis läks looming lahti,» lisas õpetaja.