/nginx/o/2017/10/01/7160351t1h717c.jpg)
Kõige suurem asi, millega kadunud vanaisa meid viskas, oli tool, rääkimata väikestest igapäevastest rüselustest, kui tahtsime teda takistada kuhugi minemast. Nii rääkis Diana, üks neist inimestest, kes liitus dementsuse tugirühmaga sel sügisel Tartu tervishoiu kõrgkoolis.
Oma täisnime ta perekonna privaatsuse huvides öelda ei soovinud, aga märkis, et tugirühma tuli ta oma ema asemel. Tema ema hooldab oma ema ehk Diana vanaema ning on hooldanud ka Diana vanaisa, kes dementsuse käes kannatas ning kes nüüd on surnud.
Dementsuse tugirühm ongi kokkusaamiskoht neile, kelle lähedased põevad Alzheimerit või mõnd muud dementsuse vormi. Vestlusi seal juhib Tartu tervishoiu kõrgkooli lektor Merle Varik, kes on ühtlasi ka mittetulundusühingu Elu Dementsusega liige.
21. septembril kogunes tugirühma üheksa naist, mitte ühtegi meest. Enamasti hooldati oma ema. Aga tuli ka üks kõrvalseisja, kes muretses naabri heaolu ja hakkamasaamise pärast. Juba teadmine, et oma murega ei olda üksi, annab inimesele toe.
Merle Variku üks eesmärke on jõuda nii kaugele, et need inimesed asuksid tulevikus ise tugirühma tegevust organiseerima. Samasugused rühmad käivad ühingu Elu Dementsusega eestvedamisel koos ka juba Tallinnas ja Võrus, aga need võiksid tegutseda terves Eestis. Merle Variku uurijapilk tahab teada, kas tugirühmas osalemine aitab inimest või ei. Ning milliseid viise peaks kogukonnas või ühiskonnas laiemalt otsima, et inimesed, kes hooldavad oma pere dementset eakat, ei tunneks end mahajäetuna?
Neuroloog Ülla Linnamägi, kes kuulub samuti Elu Dementsusega ühingusse, rõhutas, et lisaks toele, mida saab perele anda kas sotsiaaltöötaja või kodus abis käiv hooldustöötaja, on emotsionaalne tugi hädavajalik. Et mitte psühholoogiliselt läbi põdeda.
«Eestlasena püüad ju ikka ise hakkama saada ja mitte appi karjuda,» ütles ta. «Aga nii saavad neist, dementsete lähedaste hooldajaist, varsti minu patsiendid ning varsti tuleb nendega vaat et rohkemgi tegelda kui nende patsientidega, kellega koos nad elavad.»
Tugirühmaga liitunud Diana ütles, et see, mis inimesi dementsete lähedaste eest hoolt kandes tabab ja väga vaevab, on krooniline väsimus. «Ühest küljest tunned, et sa tahad aidata ja panustada, sest see on sulle nii armas ja kallis inimene,» rääkis ta. «Teisest küljest on see ka kohustus, sa väsid, ja muutud tigedaks. Ja mõtled, et miks just mina, ja et see on minu aeg ja minu elu ju ka.»
Diana lisas, et emotsionaalselt ruineerib juba see, kuidas ta näeb, et lähedane hääbub ega tunne enam pereliikmeid ära ning teeb sulle haiget nii füüsiliselt kui vaimselt. Ütlus «hullu jõud on suur» vastab ta sõnul täiel määral tõele.
Diana rääkis veel, et lapselapsena püüdis ta veenda oma ema, et vanaisa vajab hooldeasutust, et see koorem on teistele pereliikmetele liiga suur. Aga vanaema ei olnud sellega mitte mingil tingimusel nõus. Nüüd, mil vanaisa on surnud, näeb Diana aga vanaema käitumiseski samu märke, mis sest, et ametlikku diagnoosi veel ei ole.
Ülla Linnamägi ütles, et see, kas ja millal inimene dementsusse haigestub, on geneetiliselt ette määratud. Dementsus tabab umbes pooli üle 90-aas-tasi inimesi ja umbes kolmandikku üle 85-aastaseid inimesi. Aga üle 65-aastastest inimestest esineb seda vaid viiel protsendil.
Mis siis juhtub? «Lihtsalt üht aju kemikaali – atsetüülkoliini – hakkab vähemaks jääma,» selgitas Ülla Linnamägi. «Ja see tähendab, et aju teatud piirkondades hävivad need rakud, mis vastutavad selle eest, et inimene endast aru saaks. Ühtäkki ei oska ta enam teha seda, mida varem oskas. Lõpuks ei oska ta isegi enam rääkida, kostma jääb vaid üks vat-vat-vat või just-just-just.»
Emotsionaalselt ruineerib juba see, kuidas ta näeb, et lähedane hääbub ega tunne enam pereliikmeid ära ning teeb sulle haiget nii füüsiliselt kui vaimselt.
Et aju ükskord kärbub, on looduse poolt ette määratud. Aga millal see juhtub, on väga individuaalne. Inimest dementsusest terveks ravida pole võimalik. Ülla Linnamägi aga usub, et kui inimesed koguvad endale vanaduspäevadeks teist pensionisammast, ja mõnikord kolmandatki, siis võib-olla tuleks see kolmas sammas koguda ajju. See tähendab, teha noores eas ennetustööd nii palju kui võimalik.
«Teadusuuringud on kinnitanud, et inimene saab ennast kõige rohkem kaitsta siis, kui hoiab end igas mõttes vormis,» selgitas ta. «Just kehaline liikumine aitab hästi ületada vaimseid väljakutseid – ega saksa vanainimesed ilmaasjata käi mägedes matkamas! Ning tegevus, mille juures inimene kasutab kõiki oma meeli, nii oma emotsioone kui ka keha, tuleb eriti kasuks.»
Ülla Linnamägi peab silmas tantsimist ja musitseerimist või hoopis mõne uue pilli mängima õppimist. «Peame oma ajju tekitama kompensatoorset reservi, aju paindlikkust suurendama,» ütles ta. «Sest kui haigus juba tuleb ja asub teatud struktuure kahjustama, siis oskab aju ka oma viimase kümne rakuga vajaliku töö ära teha, ning seda inimese elu jooksul ajju tekitatud väga mitmekesiste seoste toel.»
Küsimuse peale, mida andis tugirühmaga kohtumine, vastas Diana, et ta tuli kohale ju sellepärast, et kuulda, kuidas teised toime tulevad, ning sooviga küsida asjatundjatelt vajalikku infot.
«Sain siin rahu, et kõik saavad ju hakkama,» võttis ta kohtumise kokku. «Ja kuigi õhtul vanaema juurde minnes ei tule teised mulle sinna appi, siis ma olen ikkagi laiendanud oma silmaringi ja leidnud veel võimalusi, mida proovida.»