Aleksandr Kirpu imestab, et temast sai õpetaja

Aleksandr Kirpu Foto: Sille Annuk

• Aasta õpetaja konkursi «Eestimaa õpib ja tänab» nominent

Tamme gümnaasiumi keemiaõpetaja Aleksandr Kirpu napsas ajalehe jaoks pildistamiseks 11. klassi õpilased oma klassi ja läks ise korraks ruumist välja. Kuuldes, et pilti on vaja teha seepärast, et õpetaja Kirpu on esitatud üleriigiliselt aasta gümnaasiumiõpetaja nominendiks, hakkas klassitäis noori suurest rõõmust huilgama ja plaksutama.

Kui õpetaja klassi naasis, järgnesid taas tormilised ovatsioonid. Pole kahtlustki, et õpilaste silmis on õpetaja Kirpu selle nominatsiooni auga välja teeninud.

Hiljem tema kabinetis vesteldes sõnas Kirpu tagasihoidlikult, et pole kunagi oodanud, et teda mõnele konkursile üles seataks. «Ma arvan, et ma ei ole õpetajaametis midagi väga erilist teinud,» mõtiskles ta. Samal ajal hakkas tema selja taga seni vaikselt arvutis töötanud bioloogiaõpetaja Ott Maidre intensiivselt pead raputama.

«Mida sa räägid, sa oled jõhker tööloom!» põhjendas Maidre oma pearaputust ja rääkis, kuidas kolleeg Kirpu eestvedamisel on loodusainete õpetajatel loodud väga mahukas internetipõhine ülesannete kogu.

«Tema poole saab alati abi palumiseks pöörduda, kas või kell kümme õhtul. Ta tuleb alati appi,» lisas Maidre.

Millal siis veel oma elu jaoks aega jääb, kui ka kell kümme õhtul tuleb tööga tegeleda? «Kui augustikuu on kätte jõudnud, ütlen sõpradele, et üheksa kuu pärast kohtume,» muheles Kirpu selle küsimuse peale.

Kümme aastat õpetajaametit pidanud 33-aastane Kirpu mõtles ajale, mil ta lihtsalt ühel hommikul otsustas ajalehekuulutuse peale kooli tööle kandideerida, ilma pedagoogilise hariduseta, taskus vaid keemiku bakalaureusetunnistus.

«Imestan siiamaani, et Puurmani gümnaasiumi direktor julges mind vastu võtta,» sõnas ta ja tõdes, et kui tema oleks praegu koolijuht, ei söandaks ta küll nii vastutusrikka ameti peale võtta 23-aastast noort inimest. Toona sai ta ülesandeks veel ka klassijuhatamise.

Just klassijuhatamise töös tuleb siiamaani aeg-ajalt ette nii raskeid hetki, et tahaks pilli nurka visata. «Aga see on korraks. Siis tuled tagasi ja mõtled, et ma saan ju maailma muuta ja parandada,» sõnas ta.

Kuid sedasorti õpilased, nagu need noored, kes Kirpuga koos pildile tulid, annavad õpetajale motivatsioonisüsti, mis kõik muu üles kaalub. Lisaks käib Kirpu nädalavahetustel akusid laadimas lauatennisevõistlustel, kus ta on kohtuniku rollis.

Suvel aga ... «Võib olla ei tohiks seda öelda, aga mul on huvitav kirg. Olen juba viis aastat käinud Soomes põllul sulasetööd tegemas,» avaldas Kirpu. Kuigi maasikakorjamine on füüsiliselt kurnav, ei tee ta seda tööd hoopiski mitte raha pärast, vaid selleks, et tõeliselt puhata.

Nimelt on need maasikapõllud Põhja-Soomes eraldatud maakohas, linnakärast ja argitoimetustest eemal, kauni looduse keskel, kus suveöödel pimedaks ei lähegi. Nii et kui tuju tuleb, läheb ta öösel kas või kalale.