Eesti maakonnavalitsused on veidi vanemad kui Eesti Vabariik, kuid nende 100-aastane ajalugu läheneb peatsele lõpule. Tuleva aasta 1. jaanuarist ehk täpselt saja päeva pärast maavalitsuste tegevus lõpeb ning senised ülesanded jagatakse teistele asutustele.
Enam pole mõtet arutleda, kas see oli hea otsus, aga tahan siiski ära klaarida ühe detaili. Maavalitsuste sulgemist on sageli põhjendatud stiilis: «neile on nii vähe ülesandeid jäänud» või «nad on muutunud kasutuks». See kõlab umbes nii, nagu oleks maavalitsused ise oma tööd-tegemised kuhugi ära kaotanud. Tegelikult on ülesanded ära võtnud siiski seadusandja paljude aastate jooksul. Ja selle tahte aluseks on olnud soov maavalitsused pikemas perspektiivis ära kaotada. Nüüd lõpuks on jõutud sihile.
Kahju muidugi, et seda eesmärki pole kunagi varem sõnaselgelt välja öeldud ja koera saba kärpimine on veninud nii pika aja peale. See pole olnud ilus ei demokraatia ega ka ökonoomika mõttes.
Nüüd on nii, nagu on. Oma kogemuse põhjal võin rääkida maavanema ja maavalitsuse rollist viimase kuue aasta jooksul. Maavanemaid on halvustavalt nimetatud lindilõikajateks. Seda vahel ka nende samade otsustajate poolt, kes meie rolli riigihalduses tasapisi õhemaks on hööveldanud. Mina jõudsin kuue aasta jooksul läbi lõigata vast kümme linti. Igapäevaselt olid töölaual hoopis muud teemad: seaduseelnõudele arvamuse andmine, planeeringud, järelevalved, ühistransport, perekonnaseisutoimingud, hariduskorraldus, maareform, konfiskeeritud varade müük, kriisireguleerimine, maakonna turvalisus, regionaalprogrammid ning viimasel ajal mõistagi haldusterritoriaalne reform.
Tegelesime muidugi ka sellega, mida seadus otseselt ette ei näinud. Üks pealinna munitsipaalametnik nimetas kunagi groteskseks näiteks seda, et Tartu maavalitsus tegeles aineolümpiaadide korraldamisega. Nüüd aga kipub olema hoopis selline groteskne lugu, et maavalitsus võib kaduda ajalukku koos olümpiaadidega, mis on tegelikult olnud väga tõhus ja toimiv õpilaste teadushuvi äratamise mehhanism.
Mis veel jääb eredalt meelde? Vahest uue vedaja tulek Tartumaa bussiliinidele olukorras, kus ühelgi vedajal polnud lubatud uusi busse, maanteedel käis remont ning liinivõrku tuli suures osas ümber teha. Tundsin Tallinnast tugevat survet, et trahviksin maksimaalses võimalikus ulatuses vedajat, kes esimestel nädalatel kasutas ka vanemaid busse. Mõne kuu pärast oli mind mõjutada püüdnud ametnik ise juba konkureeriva bussifirma palgal…
Hea meel on olnud veeliikluse ja jääohutuse toetuseks tehtud otsuste üle. Rõõmu on teinud hea koostöö meie maakonna teiste riigiasutuste juhtidega, kellega regulaarselt kohtusime ja teavet vahetasime.
Mida võiks tagantjärgi kahetseda? Vahest seda, et maavanemale oli küll seadusega pandud kohustus hoolitseda maakonna tervikliku ja tasakaalustatud arengu eest, kuid praktiliselt mingeid hoobasid ega ressursse selleks ette ei nähtud. Ei ole olnud olemas Tartu maakonna eelarvet. Meil oli arengustrateegia, kuid praktiliselt polnud sentigi selle elluviimiseks. Saime ainult rahaomanikke veenda, nõustada ja suunata. Üheks näiteks oli piirkonna konkurentsivõime projektide pingerida, kus maavanem sai ainult vallavanematele seletada, seletada ja seletada, et raha ei tohiks laiali pudistada, vaid tuleks teha suuri strateegilisi asju.
Eesti Vabariigi suurel juubeliaastal jätkab Tartumaa kaheksa kohaliku omavalitsusega. Nemad peavad – ühekaupa ja ühiselt – üle võtma ka paljud praegused maavalitsuse funktsioonid. Hoian siiralt pöialt, et see õnnestuks kiiresti ja ladusalt. Omavalitsuste suur pluss on reaalse eelarve ning investeerimisvõimekuse olemasolu.
Kaheksa vallavanemat omavalitsusliidu juhatuses senise 22 asemel tähendab aga seda, et olulisi otsuseid saab teha sisuliselt viie poolthäälega. Kas see on tugevus või nõrkus, näitab aeg. Nagu ka seda, kas haldusreform liigub loogilist teed mööda edasi suunas «üks maakond – üks omavalitsus» või jääb maakond mõistena halduse ajalukku koos kihelkonnaga.