Sinu brauser on natuke ajast maha jäänud. Et kõik töötaks, nagu vaja, palun uuenda enda brauserit.
Küpsised aitavad meil teenuseid edastada. Meie teenuseid kasutades nõustute sellega, et kasutame küpsiseid. ROHKEM INFOT >

Tartu tähetornis algab uus aeg

KOMMENTEERI PRINDI ARTIKKEL
Tartu tähetorn. | FOTO: Repro

200 aastat Toomemäe nõlval seisnud Tartu tähetorn lööb homsest uksed valla muuseumina, kus näeb ajaloolisi teleskoope ja haruldasi tähekaarte ning saab ülevaate astronoomia arengust.


Mõni päev enne ajaloolist suursündmust käib tähetornis veel vilgas sebimine. Ruumid täituvad järjest infostendide ja eksponaatidega ning töömehed sätivad paika arvuteid ja taevakaarte.

Kuigi silma järgi tundub siin tööd olevat rohkem kui nädala jagu, näivad tähetorni juhataja Viljar Valder ning Tartu Ülikooli ajaloo muuseumi teadusdirektor Lea Leppik kuus päeva enne muuseumi avamist üllatavalt rahulikud.

Nad teavad, et suur töö on juba tehtud ning jäänud on veel vaid koera saba. Valderi pidevalt helisev mobiiltelefon annab siiski märku, et kiire aeg pole veel läbi saanud.

Taeva ja maa mõõtmine

Tähetorni restaureerimine muuseumiks ja moodsaks külastuskeskuseks algas 2009. aasta lõpus, kuid põhimõttelisele otsusele teha maja muuseumiks jõudis Tartu Ülikool juba viis aastat varem.

Muuseumi väljapaneku koostamisel on Valderi sõnul lähtutud kolmest põhimõttest.

«Esmalt kõik see, mis oli tähetorni kollektsioonis juba varem olemas. Teiseks näitame tähetornis tehtud teadust ja eestlaste saavutusi. Kolmandaks peaks siin olema võimalus saada ettekujutus astronoomilistest nähtustest üleüldse,» selgitab Valder ning lisab, et nende soov on õpetada inimestele astronoomia põhitõdesid ja paigutada tähetornis tegutsenud kuulsate tartlaste tegevus maailma konteksti.

Värske muuseumi külastaja satub tähetorni sisenedes kõigepealt idasaali, mille ekspositsioon kannab üldist nime «Taeva ja maa mõõtmine». Selle ruumi väljapaneku kõige säravam pärl on Leppiku sõnul kahtlemata 1824. aastal tähetorni toodud Fraunhoferi refraktor, mis oli tolle aja maailma parim ja suurim läätsteleskoop.

Tööriistad tehti ise

Refraktori restaureerimine 2009. aasta kevadel pakkus nii Valderile kui Leppikule üsna palju närvikõdi. «Leidsime Itaaliast tõeliselt hea spetsialisti Paolo Brenni, aga kuna ta oli äärmiselt hõivatud inimene, siis lükkas ta oma tulekut pidevalt edasi ning lõpuks muutus asi juba kriitiliseks,» meenutab Leppik.

Viimaks spetsialist siiski saabus, kuid probleemid alles algasid. «Me ju ei teadnud, mida ta täpselt tahab. Ja kus siis läks tööriistade otsimine lahti. Kui ma helistasin tööriistalaenutusse ja ütlesin, et meil oleks teleskoobi lahtivõtmiseks selliseid ja selliseid tööriistu vaja, siis saadeti mind sõna otseses mõttes kuu peale,» naerab Valder. Lõpuks tegid töömehed kõik vajalikud kruvikeerajad ja mutrivõtmed ülikooli töökojas ise valmis.

Idasaali rariteet on kindlasti ka 14. sajandist pärit araabia taevagloobus, mille päritolu pole siiani selge. «Lasime seda vaadata Oxfordi ülikooli professoril ja ta ütles, et see on kindlasti tehtud enne Jüriöö ülestõusu,» lausub Leppik. Hõbedaste tähekestega messingist gloobus on araabia astronoomide teadustöö. Sama saali hittideks võib nimetada ka F. G. W. Struve geodeesiainstrumente.

Õige aja teenistus

Idasaalist suunduvad muuseumikülastajad kellatuppa, kus näeb kahte ajamasinat. Üks neist näitab tavaaega ehk päikeseaega, teine mõõdab täheaega. «Tähekella järgi on ööpäev neli minutit lühem ja nende kahe täppiskella võrdlemisel saadi päris õige aeg,» selgitab Leppik. Eesti Wabariigi ajal oli just Tartu tähetornis riigi õige aja teenistus ja täpne kellaaeg saadeti siit telegraafiga üle riigi laiali.

Kellatoa stendilt võib lugeda 1940. aasta 6. augusti Postimehest väljavõtet, kus öeldakse, et möödunud ööl läks Eesti üle Moskva ajale. Leppiku sõnul näitab see üsna ilmekalt, et Nõukogude Liitu astumine polnud Eesti vabatahtlik samm.

«Nad olid siis alles Moskvas oma «vabatahtliku» liitumisettepanekuga, aga kell oli juba edasi pööratud.» Pärast seda hakkas õige aeg tulema Moskvast raadiosignaalidega.

Taevakaart ja planeedid

Kellatoast läänesaali liikunud külastajatele antakse ülevaade sellest, kuidas on aja jooksul muutunud astronoomia ja seeläbi ka maailma nägemine. Läänesaali suurim vaatamisväärsus on Nõukogude ajal valmistatud tähekaart, kus saab nupule vajutades täpselt näha, kus asuvad näiteks Suur Vanker, Orion või Kassiopeia.

Läänesaalis saab vaadata ka astronoom Jaak Jaaniste ning tähetorni astronoomiaringi valmistatud Päikesesüsteemi mudelit. Tegu on mudelraudteele konstrueeritud planeetidega, mis liiguvad täpselt nii nagu päris kosmoses. «Jaak Jaanistet tuleb tänada mitmete nutikate ideede eest,» nendib Leppik ning lisab, et teist sellist spetsialisti Eestis ei olegi.

Eksponaatide hulgast tõstab Valder esile ka 1930. aastatel Bernhard Schmidti esimese endavalmistatud pikksilma osad. «Schmidt oli Naissaarelt pärit optik, kes pole küll kunagi tähetornis töötanud, aga kuna tegu oli sedavõrd särava Eestist pärit meistriga, siis oleme ta oma ekspositsiooni kaasanud,» selgitab Valder. Schmidti optiline süsteem valitses teleskoopides üle poole sajandi ning alles praegu hakkab optika taanduma elektroonika ees.

Oma tähevaatleja meisterlikkust saavad muuseumikülastajad proovile panna kuulsas Aksel Kipperi meteooritoolis. «Inimene vaatab justkui läbi teleskoobi meteoore ja iga langev täht tuleb ära märkida. Ühel hetkel jääb aga programm seisma ja siis saab kontrollida, mitu jäi nägemata,» selgitab Valder.

Maavärina mõõtmine

Paljudele üllatuseks on Tartu tähetorn olnud 2003. aastani ka Eesti seismoloogiauuringute tähtsaim keskus. Maavärinate uurimisega tehti siin algust juba 1986. aastal. Keldris asuv väljapanek annab ülevaate seal kunagi kasutusel olnud seismograafidest ning mõõtmistest.

Näiteks on ühele mõõtelehele 24 tunni jooksul jäädvustatud Jaapani maavärin ning ka samal päeval Aidu karjääris toimunud plahvatus. Maavärinate täppismõõtmiseks Leppiku sõnul tähetorn siiski ei sobi, sest tundlike aparaate mõjutavad isegi linnaliiklus ja tuule käes liikuvad Toomemäe puud.

Uue muuseumi võimsaim vaateriist asub aga loomulikult tornis ja see on saja-aastane Zeissi teleskoop.

Eelmisel aastal täielikult lahti võetud ja puhastatud vaateriista on siiani kasutanud tähetorni astronoomiaring ning samuti on sellega korraldatud juba aastakümneid ka linnarahvale vaatlusõhtuid.

Tavaliselt vaadatakse Zeissi teleskoobiga Kuud. «Kõik kraatrid on sellega kenasti näha. Aga vaadatakse ka planeete – Saturni, Jupiteri, Marssi. Sel aastal oleme näinud ka Merkuuri ja Veenust,» räägib Valder. Edaspidi saavad tähetorni külastajad vaadata ka Päikest. «Hankisime omale päris hea Päikese teleskoobi, sest päeval ju tähti vaadata ei saa.»

28. aprillist on muuseum avatud teisipäevast pühapäevani kell 10–18. Muuseumi täispilet maksab 2,6 eurot ja sooduspilet 1,6 eurot.

TÄHETORNI
200. AASTAPÄEVA
ÜRITUSED


Kolmapäeval,
27. aprillil

Kell 13.15 aktus ülikooli aulas. Tervitavad Eesti Vabariigi president Toomas Hendrik Ilves ja ülikooli rektor Alar Karis. Ettekandega esinevad Pulkovo observatooriumi endine direktor Viktor Abalakin ja akadeemik Peeter Saari.

Kell 15–19 tähetorni muuseumi avamine tähetorni juures Toomemäel.

Kell 15 avatseremoonia ja näitemäng tähetorni ajaloost (stsenaarium ja lavastus Margus Kasterpalult). Pärast avatseremooniat on tähetorn avatud kõigile huvilistele kella 19ni. Samal ajal toimuvad tähetornis planetaariumietendused, tähetorni juures telkides ja vabas õhus on igas eas teadushuvilistele töötoad: planeedid, tähekaardid, planisfäärid, nivelleerimine, GPS-mõõtmine, pudelrakett, tudengisatelliit, tänapäeva geodeesiainstrumendid.

Vabaõhukontserdid tähetorni juures

Kell 19 esitab Tartu Ülikooli sümfooniaorkester Lauri Sirbi juhatusel Urmas Sisaski loomingut (osaleb autor).

Kell 22 algab ansambli Mahavok kontserdiprogramm «Galaktikad».

Selge ilmaga järgneb kontserdile vaatlusõhtu tähetornis kella 00.30ni.

Kõik üritused on tasuta!

Tagasi üles