Tõnis Lukas: bussiga saab targemaks

Tõnis Lukas. Foto: Sille Annuk

Mis oleks, kui teeks kõik sõidud punaste bussidega? Kuus tartlast proovisid järele

Sõidan Tartus bussiga vähe. Olen olnud arvamusel, et Tartus on kauged kohad, kuhu sõita autoga, ja lähemad kohad, kuhu minna jala. Näiteks oma kodunt rongijaama lähistel tundus ERMi Raadile täiesti loomulik minna jala, kui miskipärast autoga ei saanud.

Nüüd ma siis tuletasin linnaliinibussisõidu uuesti meelde ja pean ütlema, et see annab täiesti teistsuguse igapäevatunnetuse, võimaluse autoga tööle sõitmise rutiinist välja tulla.

Ma ei vaatlekski bussisõiduna üksnes sõitu ennast, vaid kõike koos: ka bussipeatusesse minekut, seal ootamist, ümberistumisel aja kasutamist. Nii bussi oodates kui selles istudes sai kenasti raamatut lugeda. Tuli meelde, et kunagi sai bussis ikka alati kasvõi lehekülghaaval midagi loetud. Sellist aega juba autoroolis ei leia ja kuigi autoga saab ehk kiiremini, on kuhugi kohale jõudes kohe uued tegemised ja lihtsalt kulgemist see ei võimalda.

Päris tühja bussi ma ei ole sattunudki ja seega olen saanud kaasreisijaid vaadelda. Enamasti vanemad inimesed, aga 1. septembril oli liikvel jälle ka koolilapsi, lilled käes aktusele. Pärastlõunal tundis jälle õpetajaid bussis lillesülemite järgi ära.

Bussiliikleja on üldiselt endasse tõmbunud. Minusuguseid, kes püüavad kõike ümbritsevat tähele panna, et siis midagi oleks kirjutada, igapäevarutiinist üldiselt ei leia. Noorem rahvas toksib oma telefone, keskealised loevad vahel ikka ka või vaatavad isegi aknast välja.

Piletilunastamine on Tartus ladusasti korraldatud ja minu kogemuses oli ka kõik muu küllaltki sujuv, kui aegu tead, ümberistumisel järgmist bussi väga kaua ootama ei pea ja mõned ebaloogilisena tunduvad marsruudihaagid ei kohuta.

Eks kõige rohkem kasutasin bussi number 27 ja vastavalt innukalt analüüsisin ka seal toimuvat.

Mõnel kellaajal moodustasid päris suure osa selle kasutajatest Eesti Rahva Muuseumi töötajad. Aga kõigil muuseumi lahtioleku ajal tehtud sõitudel oli siiski ka mõni külastaja, kes bussist väljudes kohe kassa juurde tõttas. Enamasti olid need minu märkamist mööda välismaalased: soomlased, jaapanlased ja sakslased.

Mõnel laupäeval on kindlasti rohkem kohalikke peresid, aga neist paljud tulevad siiski kas autoga või jala.

Kui liini number 27 pidada mõelduks peamiselt inimeste ERMi toimetamiseks, siis võiks olla tuntavat kasu, kui seda pikendada rongijaamani. Vähemalt neil kordadel, kui Tallinnast ja loodetavasti kunagi ka Riiast rong tuleb või siis sinna sõitma hakkab. Et viimase aja siseturismi ja hotellimajanduse analüüsid ütlevad selgelt, et hulga Tartu külaliste esimeseks ja maja lahtioleku esimestel aastatel vahel ka ainsaks sihiks siin on ERM, oleks ümber istumiseta sõitu pakkuda igati mõttekas.

Rääkisin ühel sõidul pikemalt bussijuht Valteriga, kes arvas ka, et liin vaksalist ERMi on juba praegu täiesti võimalik, sest praegu teeb osa kesklinna–ERMi liinil sõitvaid busse kummaski otsas 18 minutit aega lihtsalt parajaks. Seega leiaks siit piisavalt aega, et liini pikendada. 

Sain bussisõidul niisiis palju targemaks ja rumal oleks sellist võimalust tulevikus mitte kasutada.