/nginx/o/2017/09/14/7100855t1hf1f5.jpg)
Parteilaste ja riigikogulaste viimase aja kirjutistes räägitakse parteinimekirjade professionaalsusest, vastutusest ja valimisliitude valimisest umbusaldusena Eesti poliitilise süsteemi vastu.
Märt Meesak: valimisliidud pole pinnavirve
Juhime tähelepanu, et artikkel on rohkem kui viis aastat vana ning kuulub meie arhiivi. Ajakirjandusväljaanne ei uuenda arhiivide sisu, seega võib olla vajalik tutvuda ka uuemate allikatega.
Valimisliitude lubamine pole ometi umbusalduse avaldamine. Eesti on demokraatlik riik, kus kõigil peab olema õigus kandideerida. Parteid ei tohi olla ainus tegutsemisvorm poliitikas, iseäranis kohalikel valimistel. Valimisliidud annavad kogukonnale ja kohalikele võimaluse öelda sõna sekka ka parteipiletit omamata.
Kui erakonnad oleksid eluterved ja toimiksid hästi, ei sunniks nad koolikoristajaid ja külaseltside eestvedajaid «õigesse parteisse» – partei annab mõistuse ja kui vaja, töökoha. Väidan, et hästi toimivate kogukondade tekkega kaotavad parteid kohalikel valimistel järjest enam toetust. Ses pole midagi iseäralikku.
Valimisliidus kandideerimine pole kergemat teed minek. Vastupidi! See nõuab võrreldes partei nimekirjas kandideerimisega palju rohkem isiklikku paberitööd, raha ja aega. Valimisliitlased peavad moodustama seltsingu, mis on keeruline ja bürokraatlik, kuid millel ei ole mingeid juriidilisi õigusi, isegi oma pangaarvet ei saa avada. Ka peab kampaaniat rahastama ise.
Hästi toimivate kogukondade tekkega kaotavad parteid kohalikel valimistel järjest enam toetust.
Seevastu parteides kandideerijad kasutavad enamasti riigieelarve eraldusi, mida on aastas 5,4 miljonit eurot. Võimulolija eraldab raha, teeb sellega enesele reklaami lootuses, et maksumaksja ta tagasi valib.
Poliitik saab luua uusi valimisliite, astuda ühest välja ja teise sisse, teha tegusid siin ja seal, kuid nimi ja maine jääb. Kuid kas oleme näinud partei kollektiivset vastutust?
Pole veel Eestis juhtunud, et mõni partei teataks kollektiivselt, et nad vastutavad mõne omavalitsuse pankroti, kooli sulgemise või korruptsioonijuhtumi eest. Hea näide on riigikogu valimised, kus kandidaate tõstetakse partei tagatoa käsul ühest valimisringkonnast teise, et eelmises ringkonnas tegemata tööde eest ei saaks valija halba hinnangut anda.
Väide, et partei jääb, pole tõsine. Mäletame ju tühjaks jooksnud erakondi: Koonderakond, Rahvaliit, võimalik, et varsti ka IRL.
Pole korrektne väita, et partei on vaid puhas ja selge vesi, mida iga lonksuga neelad ja aina naudid, ning valimisliitudes tegutsevad ebakompetentsed omakasupüüdlikud tegelased. Pärnut juhib edukalt valimisliit ning enamikus väikelinnades ja -valdades on koalitsioonis valimisliidud. Kas loeb kooli säilimisel ja teede korrashoiul maailmavaade? Ei usu.
Veel näiteid: Tallinna keskerakondlik linnavalitsus, kus praegugi on linnapea ja volikogu esimees uurimise all, Tartu linna reformierakondlaste osavõtul haridusosakonna või planeerimisosakonna korruptsioonijuhtum või sotsist abilinnapea kriminaaluurimine.
Ja miks mitte lubada valimisliidud ka riigikogu valimistele? Nii on Eestis olnud, on mõnes riigis praegugi.