Sinu brauser on natuke ajast maha jäänud. Et kõik töötaks, nagu vaja, palun uuenda enda brauserit.
Küpsised aitavad meil teenuseid edastada. Meie teenuseid kasutades nõustute sellega, et kasutame küpsiseid. ROHKEM INFOT >

Vahur Kalmre: hirmul on suured silmad

1
KOMMENTEERI PRINDI ARTIKKEL
Saada vihje
Vahur Kalmre. | FOTO: Margus Ansu

Me teame Tartu probleeme, nende sõnastamisest on juba ammu vähe, neid peaks kuidagimoodi lahendama hakkama. Ei usu, et probleeme saab lahendada neid ümber jagades ja oodates, peame leidma ideid, mis annaksid arengule müksu.

Unistama peab suurelt, alustab oma artiklit Reformierakonda esindav Tartu Näituste juhataja Alo Pettai (TPM, 5.9), kuid kukub siis kiirelt igapäevaprobleemidesse tagasi: teeme parem korda tänavad ja amortiseerunud kultuuritaristu ... Vähe sellest kukkumisest, Pettai lubab suuremeelse irooniaga teistelgi tartlastel justkui unistada, kuid hoiatab kohe süngelt ette: pankrotti te oma asjadega lähete!

Kui hirmul on suured silmad, siis selle üle on võimalik ausalt ja avatult arutleda ning oma argumentidega hirme vähendada või lausa kaotada, hirmutamisega aga näitab reformierakondlane, et ei ole ta viitsinud Arena multihalli ja perekeskuse teemasse eriti süveneda, vist ka mitte sel teemal ilmunud artikleid lugeda ega valimisliidu Tartu Eest valimisplatvormi avada. Muidu ta nii ei kirjutaks.

Ta ei kirjutaks, et ei ole olnud kuulda kontserdikorraldajatest, kes sooviksid Tartu-suuruses linnas suuri kontserte korraldada, kui ta oleks tutvunud rahvusvahelise haardega promootori Eva Palmi argumentidega ühes varasemas Arenast rääkivas artiklis.

«Kui oleme tahtnud bände Tartusse tuua, siis paraku pole see õnnestunud kuna Vanemuise saal on väike ning pidevalt hõivatud, ehk siis tegemist on väga selgelt piiratud võimalustest tingitud olukorraga. Arena Tartu annaks võimaluse siia tuua erinevaid ning mitmekesiseid üritusi,» rääkis Eva Palm siis.

Pettai ei kirjutaks, et loodav hall võiks saada rakendust eeskätt spordisaalina, kui ta oleks lugenud võimalikest üritustest, mida suuremad saalid ja suuremad võimalused peaksid Tartusse meelitama (robootikavõistlus Robotex, info- ja kommunikatsioonitehnoloogia ning eriarstide kongressid, pereüritus Disney on Ice, erinevate esinejate kontserdid, Simple Session jt).

Aga miks mitte ka spordivõistlused, sest neid ei maksa alahinnata või neid teisesordiliseks paigutada. Näiteks Eesti võrkpallikoondise äsjased Euroopa meistrivõistluste alagrupimängud. Tartus! Mina küll oleks tahtnud nendele siinsamas kaasa elada. Teie kõik ka! Muidugi.

Või hokimeeskonna Riia Dinamo mängud, sest on nad ju ennegi Eesti poole kiiganud. Tartusse hea lähedal tulla. Ma olen näinud ja tundnud, mida tähendas Läti hokiässa Helmuts Balderise võiduvise Riia jäähallis pealtvaatajatele. Tahaks jälle sedasama tunda. Aga nüüd siinsamas kodus.

Pettai ei kirjutaks, et enne tuleks ennast laululaval kontserdi korraldamisega tõestada ja alles siis hallist mõelda, kui ta tegelikult tahaks kaalukausile panna väli- ja siseüritused ning kaaluks ühe miinuseid teise plusside vastu. Vaadakem ka selle artikli lugemise ajal korraks aknast välja, mis me seal juba septembri keskel näeme ...

Ta ei hirmutaks, et multifunktsiooniline linnahall neelaks linnakodanike raha mitte ainult hoone ehitamisel, vaid ka selle käigushoidmisel, kui ta oleks tutvunud varasemate artiklite ja valimisliidu platvormiga, kus öeldakse selgelt, et hall peab ennast ise ära tasuma ning kogu selle multihalli ja perekeskuse kontseptsioon on tõesti – uskugem, tõesti! – teistsugune: hall ei taha meie rahakotti mitte ümber jagama tulla, vaid hakata raha linna rahakotti nii otseselt kui kaudselt juurde tooma.

Ka ei kirjutaks reformierakondlane Pettai, et enne peaksime lennuliiklust edendama ja alles siis mõtlema, mida siis siia lendavad inimesed Tartus peale hakkavad, vaid prooviks korrakski välja tulla sellest ümberjagamise maailma mudelist ja mõtleks teistpidi: enne teeme meie linna midagi suurt ja põnevat, et teistel oleks põhjust siia tulla, ja kui nad väga tahavad tulla ja neid on ka palju, küll siis hakkavad lendama ka lennukid.

Just multihalli kaudu – ja sellega tekkivate võimaluste abil – saame ehk lahenema needsamad kolm probleemi: et linnakassa kasvaks, et noored jääksid siia elama ja et lennukid lendaksid.

Tegelikult on ju Tartu Näituste korraldatud maamess just üks niisugune näide – Tartus on see, mis tõmbab! -, arusaamatu on, miks juhataja teistel ei luba justkui samamoodi tegutseda.

Ehk on võti selles, mida reformierakondlane Alo Pettai üsna otse välja ütleb: «See, kes kõige kõvemat häält suudab teha, ei ole veel tingimata oma ala spetsialist.» Kas ei kuma sellest lausest läbi varemgi mõne reformierakondlase suust kõlanud mõte, et vaid meie teame, mis on vajalik, kasulik ja õige.

Tegelikult aga ei ole Tartu probleem mitte selles, et me ei teaks, mis on meie probleemid. Neid oskame juba sõnastada lausa une pealt.

Selle tõestuseks on kasvõi kohalik ajaleht, kus ühel leheküljel räägib meie valimisliit pressiüritusel, et need probleemid on järgmised: kuidas linnakassasse raha juurde tuua, kuidas noored siia elama saada ka pärast kõrgkooli lõpetamist ehk kuidas kasvatada linnaelanike arvu ning kuidas Tartusse tulla ehk meie kehvad transpordiühendused. Ja näe!, täpselt samad probleemid nimetab samas ajalehes ka sotsiaaldemokraat Jarno Laur oma intervjuus (TPM, 6.9). Paraku ei olnud temal erilisi lahendusi pakkuda.

Me teame neid probleeme, aga tegelikult näitab see ka teist asja: probleemide sõnastamisest on juba ammu vähe, neid peaks kuidagimoodi lahendama hakkama.

Mina küll ei usu, et neid probleeme saab lahendada järjekordselt midagi ümber jagades või oodates, et äkki ikka ühel hetkel lennukompaniid ärkavad ja saavad aru, kui unikaalne linn paikneb siin Tartumaa valdade ja metsade vahel või kui unikaalne maamess on siin kord aastas.

Me peame leidma suuremaid ideid – või lausa suuri ideid -, mis Tartu arengule korraliku müksu annaksid.

Meie oleme selleks ideeks leidnud Arena multihalli koos perekeskusega ja tegelenud selle ideega pikka aega enne, kui tekkis mõte tulla välja oma idee valimisliiduga.

Ja juba mõnda aega enne, kui me oma nimekirja kohalikeks valimisteks raekotta viisime, nägime, et just multihalli kaudu – ja sellega tekkivate võimaluste abil – saame ehk lahenema needsamad kolm probleemi: et linnakassa kasvaks, et noored jääksid siia elama ja et lennukid lendaksid. Ja nende lahendamise kaudu teha paremini korda ka igapäevased asjad, mida Tartul jätkub täna, homme ja ka ülehomme. Olgu need siis tänavad või amortiseerunud kultuuritaristu.

Arena multihalli mõte on erutanud teisigi, mitte ainult Reformierakonda ja Alo Pettaid. Jüri Kõre arutleb targalt ja tasakaalukalt septembri alguse artiklis (TPM, 4.9) samuti, missugused võimalused Tartul on, et teha valikuid igapäevaste murede, juba olemasolevate objektide hädapäraste vajaduste ja päris uute ideede vahel.

Ühest asjast tema artiklis on aga kahju. Kõre paneb kõik need asjad justkui ühte patta ja nimetab neid kõiki valimislubadusteks. Paraku ei ole sellel sõnal kuigi positiivne kõla ka Kõrel mitte: enne valimisi lähevad kohalikud poliitikud justkui peast segi ja läbisegi hakatakse pakkuma kõiksugu lubadusi, kõik tahavad aina kulutada, kulutada, kulutada ...

Alo Pettai ütleb sedasama: «Nii nagu Tartus tehakse – linna läbiv trammitee, pompoosne linnahall ...»

Mina ei luba midagi, meie valimisliit ei luba midagi. Arena multihall ja perekeskus ei ole valimislubadus – kas usute sellist ülestunnistust! See on idee, mis võiks aidata Tartul mitmeid probleeme lahendama hakata. See idee on päevakorras, on olnud päevakorras juba mõnda aega.

Kindlasti ei ole see imerohi – imet juhtub viimasel ajal üldse harva –, nii et pigem peaks seda ideed välja käies tartlastele lubama hoopis «tööd ja vaeva». Või see teine lause: higi, ver ... -, aga see kõlaks liiga hirmutavalt. Tartlasi hirmutada pole meil kindlasti plaanis.

Tagasi üles