Sinu brauser on natuke ajast maha jäänud. Et kõik töötaks, nagu vaja, palun uuenda enda brauserit.
Küpsised aitavad meil teenuseid edastada. Meie teenuseid kasutades nõustute sellega, et kasutame küpsiseid. ROHKEM INFOT >

Jüri Kõre: uue planeerimiskorra kõver näopool

1
KOMMENTEERI PRINDI ARTIKKEL
Saada vihje
FOTO: TPM

Linnaplaneerimine peaks käima inimese silma kõrguselt, teavad uue aja urbanistid-linnaplaneerijad, tähtsad on jalakäijale ja jalgratturile haaratavad mastaabid. Kuid Tartus laiutab igatsus Suure Linna mõõdupuu järele. Ons senised sammud sel teel loonud mõnusamat linna?

Tartu volikogul on oma napiks kulunud valitsemisajal astuda veel paar tähtsat sammu: linna arengukava ja üldplaneeringu kinnitamine, Euroopa kultuuripealinna tiitli taotlemine, ja laialiminek. Võib ennustada, et viimase punkti kohta arvavad koalitsioon ja opositsioon ühtemoodi: Tartu heaks tehti kõik mis võimalik. Esimeste punktide suhtes võib vaevalt oodata sellist üksmeelt.

Planeerimisspetsialistid väidavad, et lõpusirgel üldplaneeringule raamistikku andev 2015. aasta planeerimisseadus muutis radikaalselt kehtivat planeerimiskorda. Kaasava planeerimise asemele tuli informeerimise põhimõte. Avalikul võimul tekkisid vabamad käed tegutseda, ka avalikkusest üle sõita. Seadust lugedes ei pruugi muutust isegi hoomata, küll on tulemus tajutav, kui jälgida Tartu üldplaneeringu avalikustamisel kodanike tehtud ettepanekute saatust.

150 lehekülge täiendusi on ilmselt senise ajaloo rekord. Lihtsat statistilist hinnangut sellele saagile anda on keeruline, sest linnavalitsuse pandud märge «arvestatud», «osaliselt arvestatud» või «mittearvestatud» võib olla nii detailse kui ka mastaapse arendusidee taga.

Kuid kindlasti on kõnekas maavanema protokoll eriarvamuste kohta kokkulepete sõlmimisest. Paarisaja linnavalitsuselt hinnangu «mittearvestatud» saanud ettepaneku läbivaatamise tulemus on jämedalt järgmine. Maavanem ettepaneku tegija poolel: ei ühtki juhtumit. Saavutati poolte kokkulepe: paarkümmend juhtumit. Maavanema seisukoht «Toetan Tartu linnavalitsuse seisukohta ettepanekut mitte arvestada»: kõik ülejäänud. Järeldused tehku  lugeja ise.

Linnaplaneerimine (välismaa õppekavade nimetuste järgi urban design and planning, urban studies, architecture and urbanism jne) on noorte hulgas populaarne eriala, mida õppida nii kodu- kui ka välismaal.

Tallinnas on uue põlvkonna spetsialistide olemasolu ja mõju juba märgata. Olgu see Tallinna kesklinna ümberkujundamine, Reidi tee ja laiemalt sadamaala planeerimine või tähelepanu juhtimine Lasnamäe planeeringu probleemidele.

Tartus on ühe või teise planeeringu arutamisel publiku hulgas kuulda ja näha nooremapoolseid inimesi. Uute põhimõtete tegelikku rakendust leiab aga nii eelmisest (kesklinna üldplaneering) kui ka käimasolevast suurest tööst (kogu linna üldplaneering) vaid tähelepanelik otsija.

Mis need uued arusaamad siis on? Planeerimine inimese silma kõrguselt. Jalakäijale ja jalgratturile haaratavad mastaabid. Inimese ruumilise käitumise (valikute) arvestamine. Aga mis peamine: hinda ka suurt linna väikese mõõdupuuga.

Tartus on väga selgelt olemas vastandlikud arusaamad linna jätku­suutlikust arengust. Ühelt poolt soov tekitada uusi võimalusi sinna, kus erasektor ja kogukond aktiivselt toimetavad. Mõnikord nad suhtlevad kõrgendatud toonis, kuid nende huvid, suhtumised ja vajadused on teada ning tee kokkulepeteni läbipaistev. On need siis Ihaste, Karlova, Supi- või Tammelinn, praegu pole võimalust detailsemaks minna.

Aga on ka igatsus hoopis teistsuguse, suure linna ja suure mõõdupuu järele. Sellest siis ka Suure Kultuurimaja, Suure Parkimismaja, Suure Riigimaja, Suure Spordimaja ehituse plaanid. Poliitikute ja planeerijate tarkus peaks vastandid kokku viima.

Ega me päriselt ju ilma suurteta ei ole. Suur Tallinna Kaubamaja. Suur Tasku-Plasku. Suur Tigutorn. On nad loonud mõnusa linnakeskkonna?

Ausalt öelda tuleb mul hoopis suurlinlikum tunne Pärnu südames, Pärnu keskuse kahe maja vahelises jalakäijate tsoonis. Aga mitte Tartu «suurte» seltsis. Usun, et pärnakatele olemasolevast suurlinnatundest täiesti piisab ja edaspidi rõhuvad nad rohelise-tervisliku-inimmõõtmelise linna väärtustele.

Kaasava planeerimise asemele tuli informeerimise põhimõte. Avalikul võimul tekkisid vabamad käed tegutseda, ka avalikkusest üle sõita.

Rohelise linna temaatika pole kesklinna üldplaneeringu valmimise järel avalikkuse teadvusest sugugi kadunud. Mõnikord avaldab ootamatust vaatenurgast survet ka meile ühtaegu kauge ja lähedane Brüssel. Viimane võtab kõneldes jätkusuutlikust majanduskasvust järjest rohkem arvesse keskkondlikke tegureid. Keskkond kui majanduskasvu alus ja eesmärk ühtaegu.

Kaugete ametnike tehtud 600 linna (Tallinn ja Tartu sealhulgas) keskkonnaseisundi analüüsi tulemused pole Tartu jaoks parimad («Urban Europe – Green Cities, 2017»). Võrdluses Tallinn-Tartu on pealinn enamiku näitajate poolest Tartust klass-kaks kõrgemal.

Klassika on haljas- ja puhkealade kättesaadavuse hinnang. Sellist analüüsi on Tartus varemgi tehtud. Eurobürokraatide mõõdulatt on kõrgel, arvesse läheb vaid veerandist hektarist suurem haljasala kümne minuti jalgsikäigu kaugusel elukohast. Mini-, tasku- ja muid pisiparke õhtumaa targad kõrgelt ei hinda, sest väike haljasala ei ole tõhus ei keskkondlikust ega praktilisest vaatenurgast. Suurem pargiala mahutab mitmesugust tegevust, huvilisi piltlikult öeldes hällist hauani. Tulemuseks on suurem kasutusintensiivsus ning enamikul juhtudel ka sääst hooldamisel.

Tartu volikogu on kahe planeeringu käsitlemisel eiranud üldisi tänapäevase linnaplaneerimise põhimõtteid ja suhtumine rohelisse linna on täpselt selline, nagu ta on. Otsuste ahelat (ärme ehitame Lutsu raamatukogu Kesklinna parki, ehitame Magistri tänavale üheskoos kunstimuuseumiga, ei, ärme sinna ehitame, ehitame ikka Kesklinna parki, Magistri tänavale ehitame parkimismaja) on saatnud häma, manipulatsioonid ja soovimatus arutada avalikkusega muid võimalusi.

Magistri tänava parkimismaja ei vähenda mitte kuidagi autode hulka vanalinnas.

See maja koos tänavaparkimise piiramisega tekitab surve kiirema parkimiskäibe järele. Lühem keskmine parkimisaeg ja kõrgem hind. Lühemal ajalõigul võib kesklinnas olla praegusega võrreldes vähem, pikemal aga hoopis rohkem autosid!

Pea kvartal pika ja pool kvartalit laia, mahult 2/3 Tallinna kaubamaja suuruse hoone kavandamine kesklinna parki on kõike muud kui planeerimine inimese silmade kõrguselt! Võimalik kvartalisuurune mürakas on hoomatav autosõitjale, mitte ennast tema kõrval sipelgana tundvale jalakäijale.

Eespool oli viide muudele võimalustele. Valikuvõimalusi ju on, ka mujal kui Magistri tänaval.

Mahukas avaliku funktsiooniga hoone näiteks Ülejõel edendab linnakeskkonda hoopis suuremal määral, kui enam-vähem funktsioneerivas kesklinnas. Jaan Kaplinski kirjutas 2014: «Tartus näiteks on üksainus tõeline park, see on ülikooli botaanikaaed. Kõik ülejäänud on midagi, mida Vello Keppart kord nimetas rohelisteks kõrbeteks.» (Sirp, 7.11.2014.)

Kesklinna pargil oleks eeldust saada rohelisest kõrbest päris pargiks. Seda muidugi juhul, kui ta saatuseks ei ole puudega piiratud mururiba kolme massiivse hoone vahel. Muu haljastus kesklinnas on ju pigem puistud ja pargi tunnuseid on neil veel vähem.

Kuidas kõrbest parki teha, see õpetus on leitav viidatud artiklist. Kuid midagi on väga valesti, kui me paneme kõrvuti kaks asja. Selleks, et olla kultuurne linn, Euroopa kultuuripealinn, ehitame kultuurimaja. Et ehitada kultuurimaja, hävitame pargi. Sest sisuliselt parim koht kultuurimaja jaoks on osava planeerimismanöövriga reserveeritud. Parkimismaja jaoks!

Ons pargi rüüstamine kultuursem samm kui mõned ajaloost hästi teada raamaturüüsted? Pargikultuur nime poolest ka ju kultuur?

Tagasi üles