/nginx/o/2017/09/12/7095057t1hc801.jpg)
Tähtvere vald rajas 2007. aastal euroraha toel Emajõe paremkaldale 14 kilomeetri pikkuse matkaraja. Raja alguspunkt on Vorbuse lähedal Jänese raudteesillast ülesvoolu ning mööda jõe äärt ja luhta kulgedes jõuab rada lõpuks Kärevere maanteesilla juurde.
Paraku on kümme aastat hiljem Käreveres rajaga seis selline, et hämaras ja märjema ilmga on sellel liikumine sisuliselt eluohtlik. Jõgi on endale ampsanud omajagu kallast ning kunagised rajajäänused mööduvad mõnes kohas jõest meetri-paari kauguselt, kui sedagi.
Samas on keeruline põigata ka paremale, jõest kaugemale, sest seal laiutab võsa ning rinnuni ulatuvad nõgesed. Mahatallatud rohi osutab, et kalamehed kunagist luharada siiski kasutavad, kuid võib arvata, et näiteks väikeste lastega matkalised pööravad seal ohutuse mõttes kiiresti otsa ümber.
Luharajale pani korraliku põntsu 2010. aasta kevade suur üleujutus, nentis Tähtvere vallavanem Rein Kokk.
Luharaja tegemine läks omal ajal maksma ligi 120 000 eurot, millest 80 protsenti ehk 99 218 eurot tuli Euroopa regionaalarengu fondist. Algul oli rajal ka kolm puhkekohta, kuhu olid rajatud sildumiskohad ja ette valmistatud lõkkepaigad. Üle kanalite ja kraavide ehitati purded, kokku üle kolmekümne.
Tähtvere vallavanema Rein Koka sõnul on luharaja Vorbuse-poolset otsa kogu aeg korras hoitud, sealt prügi ära veetud ning mullu peeti lausa järelevalvet, et liiga innukad kalamehed autodega otse jõe äärde ei sõidaks. Ent Kokk pidi tõdema, et raja keskmine ja Kärevere-poolne osa on tõepoolest kehvas seisus.
«Käreveres hooldamisraha peal ei ole, eks see tuleb eelarvesse keskkonna rea peale sisse võtta, võsalõikuriga üle käia ja järjest truupe panna,» nentis Kokk. Ta lisas, et raja korrastamine tuleks sealkandis ette võtta ka seetõttu, et lähitulevikus on Kärevere silla juurde plaanis rajada paadisadam.
Vallavanem kurtis, et luharajale pani korraliku põntsu 2010. aasta kevade suur üleujutus, mis pühkis minema 16 kraavidele rajatud purret ning viis kaugele luhale puhkekohtade lauad ja välikäimlad.
«See oli päris õudne,» meenutas Kokk. «Nüüdseks oleme Vorbuse pool asendanud seitse minema uhutud puupurret betoonplaatidega ja järge ootavad ülejäänud, kuid selle töö saame ette võtta siis, kui on külm talv ja traktoriga pääseb sinna ligi.»
Lõuna-Eesti kalastajate klubi juhatuse liige Lea Saar täpsustas, et tegelikult taastas keskkonnainvesteeringute keskuse projekti toel neli aastat tagasi tosinkond purret ka Livonia kalastusklubi, samuti korraldas sama klubi seal viie aasta eest puhastus- ja koristustalgud.
«Ent see ongi meie projektipõhise Eesti Vabariigi häda: raha antakse investeeringuks ja võib-olla mõneks ajaks ka hoolduseks, aga kui see raha otsa lõpeb, siis ongi seis nutune,» tõdes Saar.
Ta lisas, et luharaja puhul on sellest eriti kahju, sest piirkond on ilus ning kui rada oli korras, kasutasid seda lisaks kalastajatele aktiivselt matkajad ja tervisesportlased.