Sinu brauser on natuke ajast maha jäänud. Et kõik töötaks, nagu vaja, palun uuenda enda brauserit.
Küpsised aitavad meil teenuseid edastada. Meie teenuseid kasutades nõustute sellega, et kasutame küpsiseid. ROHKEM INFOT >

Aivar Riisalu: huvitav, kui me täna paneksime Reformierakonna esinumbriks Tartus šimpansi, kas tema saaks ka selle brändi pealt umbes 7000 häält?

7
KOMMENTEERI PRINDI ARTIKKEL
Saada vihje
Endine riigikogu liige Aivar Riisalu (56) on kaks ja pool aastat olnud Tartu linnavolinik ja kandideerib seekord IRLi nimekirjas. Ansambli «Meie mees» solistina tuntust kogunud ettevõtja on kunagise TPI lõpetanud ökonomistina. | FOTO: Margus Ansu

​Isamaa ja Res Publica Liit nimetas pärast pikki arutelusid Tartu  linnapea kandidaadiks Aivar Riisalu, kes neli aastat tagasi kogus Keskerakonna linnapeakandidaadina Tartus 1208 häält.

Mille poolest erinevad toonane Keskerakonna linnapeakandidaat ja praegune IRLi linnapeakandidaat Aivar Riisalu?

Ega inimene Aivar Riisalu neli aastat tagasi ja Aivar Riisalu täna millegi fundamentaalse poolest erinegi. Vaid neli aastat elukogemust on juures. Ma polnud varem töötanud omavalitsuse volikogus, nüüd olen kaks ja pool aastat olnud Tartu volikogu liige. Selle võrra saan ka paremini aru, mis on kohalik omavalitsus nimega Tartu.

Ega siis vanale hundile uusi krutskeid õpeta.

Keskerakonnast läksite IRLi, sel kevadel omakorda ähvardasite Keskerakonda naasta, sest IRL on käitunud enese­­hävituslikult.

On oluline, et erakonnal oleks identiteeti peegeldav maailmavaade. Mina olen hingelt tsentrist. Ühte lausesse võetult: kui tahan, et minul läheks hästi, siis on ülioluline, et inimestel minu ümber läheks samamoodi hästi. Siis saab minul minna veel paremini, kui ma olen ettevõtlik. Väikeses ühiskonnas peaks olema tugeva keskklassi ja enesega rahul olevate inimeste osakaal maksimaalselt suur.

Seega on mõistetav, miks omal ajal Keskerakonna maailmavaate omaks võtsin. Juhtimisstiil erakonnas oli lahkumise põhipõhjus. Mulle ei meeldinud Edgar Savisaare käitumine. Kui tagasi vaatame, siis tegin õige otsuse. See inimene on selgelt näidanud, et ta ei vea liidrirolli välja juba ammu. Nii kurb kui pole, temas on toimunud katastroofilised muutused.

Näen rahvusvahelisi ohte rahvuslusele, kuid EKREsse ometi minna ei tahaks, annan endale aru, et saame siin elada siis, kui muutume avatumaks. Väikese ühiskonna toimimiseks on siiski vaja kriitilist massi majandust ja meie ühiskond vananeb.

IRLis valitses kitsas ja autokraatne juhtimisstiil, sellest on erakond üle saanud. Mõelge, kui IRLi, ütleme arusaadavamalt Isamaad erakonnana paremtiival Reformierakonna ja EKRE vahel ei ole, kas see on hea Eesti. Siin on targale inimesele mõttekoht.

Mul oli sarnane küsimus: miks võtta IRL ja mitte parema reitinguga EKRE?

Kas EKRE on 21. sajand? EKRE ei räägi sõnagi majandusest, sest neil lihtsalt pole midagi öelda. Majandus on hoopis keeruline, aga kahjuks kõige alus.

EKRE on tohutu võõravihkaja, sõltumata, kas moslem või kristlane või venelane. Russofoobia on kohati põhjendatud, aga see on nii suur russofoobia, et mul hakkab tekkima tunne, kas nad järsku ei mängi kellegi jaoks kasulikku idiooti.

EKRE soovitab Euroopa Liidust välja astuda. Kas mõistlik inimene võib tänapäeva geopoliitilises, majanduslikus ja sõjalises mõttes kujutada väikest Eestit Euroopa Liidu ja Venemaa vahel Euroopa Liidu välise riigina? Aga on väga palju neid, kellele see mõte meeldib,

Kui on must, näita ust – kas 21. sajandil intelligentne haritud inimene ütleb ikka nii?

EKRE juhid on karismaatilised, kuid tegelevad populismiga ega vastuta sõnade eest. Iga inimene, kes tahab poliitikas osaleda, peab andma aru, et tema tegevus peab tagama riigi jätkusuutlikkuse. EKRE tegevus ei taga, kui kõik nende ideed realiseerida.

Kuidas IRL mängis oma kaardid EKRE kätte?

Tegelikult ei ole mänginud.

Või maha ...

Väga lihtne põhjus, IRL läks maailmavaatega lappama. Kui oli viimane valitsuse vahetus, siis teatud isikud, kes seni olid rääkinud mõistlikult konservatiivsest rahanduspoliitikast, hakkasid rääkima täiesti teistsugust juttu.

Kui möödunud riigikogu valimistel mune jagasime ja madalapalgalistest rääkisime, siis endise keskerakondlasena see mulle natuke isegi meeldis.

Neid, kes vajavad abi ja juhendamist, tulebki juhendada. Kuid IRL tegi seda liiga jõuliselt.

Need põhiväärtused, eesti keele ja kultuuri säilimine, jäid teisejärguliseks.

Politoloog Rein Toomla osutas hiljuti IRLi võimalusi Tartus vaagides, et kohaliku võimu teostamisel tähendab erakonna maailmavaade võrdlemisi vähe. Mille alusel siis valija valima peaks?

Loomulikult on lugupeetud politoloogil õigus. Ma ei keskendukski IRLi programmile, aga üks märksõna siiski. Praegused linnajuhid tekitasid olukorra, et Tartus on riigi üks kõrgemaid lasteaiatasusid. Kohati oleks vaja natuke sotsiaalsem olla. Nad (Reformierakond – toim) lubasid ju Tallinnas lausa tasuta lasteaiakohta, mis näitabki, et enne valimisi lähevad kõik lolliks, järgmine päev unustavad.

Minu meelest on Tartus juhtunud see – naljaga pooleks ja loodan, et inimesed annavad andeks –, huvitav, kui paneksime Reformierakonna esinumbriks Tartus šimpansi, kas tema saaks ka selle brändi pealt umbes 7000 häält, nagu Tartu linnapead on varasematel aastatel korjanud? Mulle tundub vägisi, et vist saaks. No 3000 ikka. (Urmas Kruuse kogus 2013. aastal 5292, 2009. aastal 6102 häält – toim.)

Põhjendage.

Tartu valija pole kõigi aastate jooksul saanud aru, milline on Reformierakonna stiil Tartu juhtimisel. Mugav provintsilinn, piisavalt prestiižne, Reformierakonna kutsehariduskeskus, kust on järjest viidud juhte riigiasju ajama.

Need juhid on ära minnes unustanud, et Tartus elab sada tuhat inimest, et ei ole mitte Tallinna-Tartu maantee, vaid Tartu-Tallinna maantee, et on Tartu-Tallinna raudtee, Tartu-Riia raudtee.

Need mõned päevad, mis ma olen olnud IRLi linnapeakandidaat, on inimesed minuga rääkima tulnud. Toimetusest mõne meetri kaugusel tuli üks elule jalgu jäänud inimene vastu, et ei ole süüa. Andsin talle 20 eurot ja läksime koos sööma. Arutasime linna asju. Isegi tema oskas öelda, et Tartu on muutunud uinuvaks provintsilinnaks, kus säde on kadunud.

Huvitav, kui me täna paneksime Reformierakonna esinumbriks Tartus šimpansi, kas tema saaks ka selle brändi pealt umbes 7000 häält, nagu Tartu linnapead on varasematel aastatel korjanud?

Kuhu see kadus siis?

Tartu on olnud ettevõtluse seisukohalt üsna ebavõrdsete võimaluste linn. Vastutan oma sõnade eest, olen olnud üks Alexela loojatest koos Urmas Pasti ja Juhan Kolgiga. Atlantise ala on siiani detailimata. Kas arvate, et omanikud ei tahtnud? Teatud ärigrupid võiksid kaua rääkida sellest, kui erinevalt on Tartus menetletud planeeringuid, kuidas Tartu kesklinn sai selliseks, nagu ta on.

Teiseks, Eestis ei ole enam kuulda Tartust kui ülikoolilinnast. Tartu on välja surnud isegi noortele inimestele, igaüks justkui õpiks omaette. Tartus ei ole peale ühe ööklubi kuhugi välja minna. Minuealisedki on öelnud, et tahaks minna kuhugi jalga keerutama. Tallinnas on Sossi klubi, Tartus ei midagi.

Tõsi, suhtlemine on liikunud sotsiaalmeediasse. Kuid kui istud nagu lodevik arvuti taga, siis sa ei taha isegi seksida, sest füüsis on nõrgaks jäänud ja instinktid selle kaudu lähevad alla.

Vaevalt saab jutu mõte olla, et linn peaks hakkama tantsusaale pidama. Kas napib ostujõudu ja ettevõtlikkust?

Tartu inimestel majanduslikult ei lähe üldse kehvasti.

Tohutult kahju, et ei tekkinud Suur-Tartut. See oleks teinud Tartu tõsiselt atraktiivseks tõmbekeskuseks.

Kui ma ütlen, et Tartu on kukkunud letargiasse, muutunud uinuvaks linnaks, siis ma võrdlen Otepääga, mida vedas eestlaste ihalus talispordi järel, aga mis nüüd on ka talvel suhteliselt välja surnud. Nüüd liigub see vari Tartu poole.

Kui me teeme ühendused kiireks, kas kõik sõidavad ära ega tulegi tagasi? Mina leian, et pigem käiakse ära. Tartu on täiesti tore koht elamiseks.

Olete ette heitnud, et oma­ka­­supüüdmatut linnajuhtimist on Tartus nappinud. Näide?

Mäletame selgesti, kui oli debatt Tartu kaubamaja üle, järgmine oli bussijaama ümber. Üks uus on tulekul selle ümber, kas jõe ääres peaks olema parkimismaja.

Mõnes teises omavalitsuses on terava vaatluse all, kui otsustajad midagi teevad. Tartus kummalisel kombel ei puuduta see kedagi. Rahanduskomisjoni esimees (Veljo Ipits – toim), samuti arengu- ja planeerimiskomisjoni esimees (Verni Loodmaa – toim) on väga tugevad ärimehed Tartus ning loetelu võiks jätkata. Tartus on see justkui normaalne.

Programmist ei räägi, aga kaks asja, mida Tartus muuta?

Ma keelaks programmid ära. Enamik, mis programmidesse pannakse, on linnajuhi tööülesanne, mille eest linnakodanik maksab talle palka. Emotsionaalselt on see talumatu.

Tartus tuleks tõsiselt tegeleda parkimisteemaga. Tasulise parkimise ala laiendamine tuleb tagasi pöörata. Parkimisprobleemid tuleb lahendada, aga mitte jõeäärse elukeskkonna arvelt. See on lihtne asi, saab kaasata erakapitali.

Teine, mis erakonna sõnumiga väga ei haaku: unistan sellest, et kui ütlen nime Tartu, siis kõik teavad, mis see on, et see on ülikoolilinn. Parafraseerides Donald Trumpi «We did Tartu great again!».

Tartu ei tohi jääda uimaseks. Kui siia saab hästi ja siit saab normaalselt ära, on meil palju võimalusi avada linna.

Kas sama kirglikult oleks Aivar Riisalu kõnelenud ka Keila vallast, kus kevadel plaanisite vallavanemaks kandideerida?

Mõlemas kohas, ajakirjaniku suureks meelehärmiks, on mul kinnisvara. Olen öelnud, et inimesel on mugav elada ühes kohas, kui ei saa teisiti, siis kahes kohas. Mul on kahed võtmed ka täna taskus.

Viimane, võibolla natuke kiuslik küsimus, kas on ka kergendus seda juttu rääkida teadmisega, et üsna ilmselt ei tule vajadust raekoja seinal presidendi pilti hommikuti otseks panna?

Ei ole kergendus, sest ma arvan, et võidan need valimised.

Tagasi üles