Sinu brauser on natuke ajast maha jäänud. Et kõik töötaks, nagu vaja, palun uuenda enda brauserit.
Küpsised aitavad meil teenuseid edastada. Meie teenuseid kasutades nõustute sellega, et kasutame küpsiseid. ROHKEM INFOT >

Kunstide keskuse juht: algul me siin paugutame, silmad kinni, natuke ka põõsasse

KOMMENTEERI PRINDI ARTIKKEL
Saada vihje
  • Tartu ülikooli kõikidel tudengeil on nüüd võimalik õppida loovaineid.
Tuulike Kivestu (vasakul) õppeaasta esimesel päeval: lilleõite ja heade lootustega. Tema kõrval on dekaan professor Margit Sutrop. | FOTO: Margus Ansu

​Viljandi kultuuriakadeemia kunstide keskuse juhataja Tuulike Kivestu töökabinet asub Toomemäel vanas anatoomikumis. Aknast avaneb hunnitu vaade: vahtrad, kõik puha roheline!

Sealsamas töötavad kunstide keskuse koordinaator ja õppekorralduse spetsialist, tehniliste küsimuste lahendamisel aitab õppemeister.

Tuulike Kivestu meeskonnas on aga ka pikk rida õppejõude, kelle hulgast leiab käsitöömeistri, moedisaineri, maalikunstniku, filmikriitiku, dirigendi, kandlemängija, pärimusmuusiku, näitleja, tantsija, lavastaja …

Kõik nad on tõestanud end võimekate lektorite ja suurepäraste innustajatena.

Ma ise hakkan õpetama taimedega värvimist, ja vaatasin, et suurem osa registreerunuist on arstiteaduskonna üliõpilased.

Tuulike Kivestu tunneb end uues ametis hästi. Ütleb, et natuke on muidugi kõhe, sest ega kõike täpselt tea. «Ma olen varemgi toonud võrdluse, et alguses me siin justkui paugutame silmad kinni natuke ka põõsasse,» rääkis ta. «Seda teadmist, kuidas kunstide keskus ülikooli ja ühiskonda kõige paremini teenima saaks hakata, tuleb alles looma hakata.»

Tuulike Kivestu, kunstide õpetamise traditsioon ülikoolis on üle 200 aasta vana, mis siis nüüd teistmoodi tuleb?

Jah, ülikoolis on kunstidel alati oma koht olnud.

Mida ma avaaktusel ka rõhutasin, ei taha me kindlasti kujuneda tudengite huvitegevuse või lõõgastumiskohaks või konkureerida rahvaülikoolide ja teiste koolitusasutustega.

Olen isegi üllatunud sellest, kui rikkalikult on Tartus kõiki neid võimalusi.

Aga et miks üldse ülikool peaks panustama sellisesse keskusesse?

Ma usun, et koostöö erinevate teadlastega ja valdkondade sildamine ning tudengite erialaõpingute toetamine kunstide kaudu – need on selle keskuse peamised ülesanded.

Kunstide keskus ei ole siis päriselt valmis?

Kindlasti mitte. Eeltööd oleme ju pool aastat teinud. Ja see keskus ei tekkinud ka tühjalt kohalt.

Siin on kaks asja: ühelt poolt seesama ülikooli kunstide osakond, kus tegutsesid seni muusika õppetool, maalikunsti õppetööl ja filmikunsti õppetool. Ja need, kes siin töötasid, õpetavad valdavalt uues keskuses edasi.

Teisalt Viljandi kultuuriakadeemia kompetentsi kasutamine: kunstide keskus aitab Tartu tudengeile kättesaadavaks teha Viljandi head võimalused.

Olete öelnud, et varasemail aastail on juba juhtunud, et mõni Tartu üliõpilane on valinud endale mõne loovuse vabaaine, märkamata, et seda saab õppida ainult Viljandis. Kui seni ei olnud see võimalik, siis kuidas hakkab see olema võimalik nüüd? Kas Viljandi õppejõud hakkavad sõitma Tartu vahet?

Viljandi kultuuriakadeemias toimetab neli osakonda: muusika, etenduskunstid, käsitöö ja kultuurharidus. Kunstide keskus on mõnes mõttes kultuuriakadeemia viies osakond, mis lihtsalt asub Tartus ja kuhu on koondunud ka kujutava kunsti kompetents.

Aga jah, Viljandist väljavalitud ainete õppejõud tulevad õpetama siia.

Näiteks Carmen Tabor, kes muidu sõidab eneseväljenduskursuse tunde andma Tallinnast Viljandisse, tuleb nüüd Tallinnast Tartusse.

Samamoodi Külli Salumäe, Sergei Drõgin, kes on viljandlased, või Monika Hint. Nemad tulevad nüüd Viljandist Tartusse õpetama. Oleme sättinud graafikud nii, et see oleks  kõigile sobiv.

Kas nad tulevad ka siis, kui kursusel on kaks või kolm üliõpilast?

Kui on ainult kaks või kolm, siis kaalume, kas avame kursuse või ei ava. Seal on mitu põhjust. Üks on rahaline ja teine on sünergiline. Näiteks praktilise kõnekunsti aluseid ei olegi võimalik õpetada, kui rühmatöö tegemise võimalus puudub.

Niisiis, kui mõni kursus on väga alatäitunud, siis seda ei avata.

Kas on kursusi, mis on juba praegu pilgeni täis?

On küll. Mõne puhul lausa niimoodi, et me lausa kaalume teise rühma avamist. Näiteks digitaalfotograafia on väga populaarne. Krokii. Maalikursus natüürmordist aktini. Ja näiteks Eeva Talsi pärimustants on päris kenasti läinud.

Kas seesama pärimustantsu aine, mida õpetatakse koostöös Heino Elleri muusikakooliga, ja kus osalejatel on võimalik tantsuoskusi omandada elava muusika saatel?

Jaa, kuna Eeva Talsi on lihtsalt ise nii populaarne. Ja mitte ainult sellepärast, et ta on ilus ja kuulus, vaid et ta on ka väga hea õpetaja, suhtleja ja juhendaja.

Peab ütlema, et meil asuvad aineid andma päris paljud teisedki meie oma Viljandi kultuuriakadeemia vilistlased.

Mida tähendab lause, et Viljandi kultuuriakadeemiale avaneb nüüd aken Tartus? Kas pole mitte vastupidi, et just tartlastele avaneb aken Viljandisse?

Eks see ole vastastikune.

Aga jah, Viljandi lööb nagu kanna kõvemini maha. Sest kui Viljandile antakse ülesanne koordineerida kunstide õpet terves Tartu ülikoolis, siis see on väga suur ja tähtis ülesanne.

See, mida Viljandis täpselt tehakse, ei paista alati Tartusse välja. Näiteks kaks viimast aastat, mil ma olin Viljandi kultuuriakadeemia õppedirektor, pidin ma tihti selgitama, miks me teeme kas seda või teist, à la miks me tikime või miks me ehitame.

See oli ka üks põhjus, et miks oleme vanas anatoomikumis väikese galeriipoe avanud. Et näidata ülikoolile meie kunstiloomingu kõrget taset. Näiteks kasvõi seda, mida luuakse Viljandis rahvusliku metallikunsti erialal. Mitte keegi ei usu, milliseid ehted nad seal teevad!

Teine asi on see, et saame neid koolitusi ja kursusi, mis on Viljandis hästi populaarsed, pakkuma hakata ka Tartus, sest meil on siin õpetamiskoht olemas.

Näiteks saaksime lauluõpetaja Hedi-Kai Pai kursusi, mille vastu tunnevad suurt huvi Tartu muusikaõpetajad, hakata põhimõtteliselt pakkuma ka Tartus.

See tähendabki, et Viljandi saab endale võimaluse Tartus. Kunstide keskusest saab otsekui hääletoru sellele, mis Viljandis toimub. Tartus on ülikool ning Tartu on palju suurem linn kui Viljandi, ja see on Viljandile hea võimalus.

Ühes uudisloos rääkis geenitehnoloogia tudeng, et tema on valinud kunstide keskusest loovõppeaineks kudumise, kuna see toob vaheldust keemiale, bioloogiale ja matemaatikale. Tooge veel häid näiteid.

Ma ise hakkan õpetama taimedega värvimist, ja vaatasin, et suurem osa registreerunuist on arstiteaduskonna üliõpilased.

Praegu teeme ise ka sedasama seiret ja vaatame, kuidas on läinud. Et päriselt aru saada, mida erinevate erialade üliõpilastel vaja oleks.

Kunstide keskus kutsub ka ülikooli töötajaid ja õppejõude, öeldes, et kõikidel kursustel on võimalik osaleda täiendusõppijana. Miks on kunstide keskus siinkohal parem kui näiteks rahvaülikool?

Ülikooli töötajad õpivad kogu aeg ja oleks rumal neid kursusi neile mitte pakkuda.

Me kõik käime kursustel, ma ise lähen näiteks itaalia keele kursusele ja olen valinud just ühe tasemeõppe aine.

Teine asi on see, et me ei taha alatäidetud kursusi käivitada, ning tahame hoida võimalused lahti paljudele, sest me teame, et need kursused on põnevad.

Tartu ülikoolis ei eksisteeri enam maaliosakonda, aga kunstide keskuses on avatud terve hulk kujutava kunsti kursusi, sealhulgas maalikursus, akti- ja kompositsioonikursus, krokii, joonistamine … Miks oli ülikoolis maaliosakond mõttetu, aga kujutava kunsti kursused mõttekad?

Arvan, et mitte keegi ei ole kunagi mõelnud, et maaliosakond on mõttetu.

Sel on hoopis teised põhjused, miks maalikunsti õppekava suleti.

Pigem seetõttu, et sellisel kujul ja nii kitsa fookusega jäi see üksikuks kunstiõppekavaks keset kõike muud. Seal õppis käputäis tudengeid. Ja sellisel kujul ei ole ükski õppekava jätkusuutlik.

Pigem võiks seda teemat kommenteerida meie dekaan professor Margit Sutrop.

Aga mitte keegi ei pea ju tõestama seda, mis on maailmas ammu ära tõestatud. Et mida teeb kunsti ja muusika õppimine inimese ajuga, et see tõstab õppimisvõimet, rääkimata loovusest, julgusest, väljendusoskusest, hea maitse arendamisest, esteetikast ja eetikast.

Meie uuel kunstide keskusel on nüüd palju erinevaid viise, kuidas seda head ka kasulikku soodustada ja toetada. Kes tahab, võtab joonistustunde, kes tahab, õpib laulmist.

Kui palju on kunstide keskusel õppureid või kui palju neid võiks olla?

Seda saaksin kommenteerida ehk alles 20. septembril, kui registreerimine ainetele on lõppenud. Aga see kõik kujuneb lähipäevil.

Tagasi üles