Sinu brauser on natuke ajast maha jäänud. Et kõik töötaks, nagu vaja, palun uuenda enda brauserit.
Küpsised aitavad meil teenuseid edastada. Meie teenuseid kasutades nõustute sellega, et kasutame küpsiseid. ROHKEM INFOT >

Kes maksab valimisarved ehk Strateegilise mõtlemise vajalikkusest

KOMMENTEERI PRINDI ARTIKKEL
Saada vihje
Jüri Kõre. | FOTO: Kristjan Teedema

Tartlastele jagatavad valimislubadused tekitavad illusiooni, et võrdluses mitu korda võimekama üksusega on elanike arv ja eelarve maht vaid formaalsed näitajad. Reformitavate omavalitsuste rahastusmudeli kohta valitseb aga ükskõiksus, mis on omavalitsuskorralduse põletavama teema puhul ühtaegu nii üllatav kui ka hirmutav.

Pole veel lõppenud ühe lennuka strateegilise dokumendi avalik arutelu – pean silmas Tartu arengukava 2018–2025 –, aga kodaniku tähelepanu nõuavad juba järgmised: parteide ja valimisliitude programmid, valimiste võitmise strateegiad.

Vägagi õpetlik näide strateegilisest mõtlemisest (mõtlematusest) on Tartus otsi kokku tõmbava koalitsiooni igale-lapsele-lasteaiakoht-aktsioon.

Ülla sammu rahastamiseks tõsteti 2014. aastal lasteaia kohatasu riigi mastaabis medalikolmikusse. Valitsuse vahendusel küsiti Euroopa maksumaksjatelt raha 728 uue lasteaiakoha ehitamiseks. Tegelikult oli väiksemate põlvkondade lastesaamisikka jõudmisega hakanud sündide arv juba vähenema ning lastehoius nõudmise ja pakkumise tasakaal käes.

Oma osa mängisid selles ka erahoiud ja uued, hoopis odavamad hoiukohad naabervaldades.

Kõlava aktsiooni tulemus: 2014. aastal rahastati eri tüüpi lasteasutustes ligikaudu seitsme tuhande lapse hoidu, selle aasta põhieelarve näeb ette eelnenuga võrreldes pea poole tuhande võrra väiksemat arvu. Kõlava ja kuluka aktsiooniga lastesõbralik linn kodanikke juurde ei saanud.

Mis on algavate valimiste puhul Tartus võimu võtmise strateegiate ühisjoon?

Need tekitavad valijas illusiooni, et võrdluses mitu korda võimekama üksusega on elanike arv ja eelarve maht vaid formaalsed näitajad. Kujukas näide on koalitsiooni katse suruda lõpusirgel üldplaneeringusse trammitee ehitamise kava.

Nendel valimistel massiliseks muutunud tasuta asjade lubamine sarnaneb pere eelarvet kehvalt haldava isa käitumisega. Sõpradega väikese laupäevase aiapeo püstipanekuks ei pelga ta lapse hoiukarbi kallale minekut, ent seda uuesti täita pole mõtteski.

See käib võiduka indiaanikisaga «Kui Tampere suudab, kui Turu suudab, kui Lund suudab, suudame ka meie!».

Kirjeldame paari lausega ainult ühte, Lundi trammiprojekti. See on tegelikult osa mastaapsest linnauuendusprojektist. Viie ja poole kilomeetri pikkune trammiliin ühendab raudteejaama ja maailma suurimaks neutronkiirguse uuringuteks kavandatavat teaduskeskust, millega on toestava võrgustiku European Spallation Source ERIC kaudu seotud ka Eesti, kuid trammiliin on piltlikult öeldes vaid kirss tordil. Kokku lubavad algatatud projektid linnas luua töö- ja elukoha 50 000 inimesele.

Nii ulatuslikke hüppeid Tartu arengus ei julge vist ka kõige rohelisem valimistel kandideerija lubada. Ega eelnev tõdemus kutsub optimiste pessimistide hulka peitu pugema. Oleme optimistid-realistid.

Tartu teadlased on teinud asjatundjate hinnangul tohutu, seejuures eduka pingutuse, et rajada Tartusse sünteetilise bioloogia keskus. Valitsus on omalt poolt neid toetanud, kuid projekt eeldab välisraha kõrval ka kohaliku raha investeerimist. Tartu linnal on võimalus.

Keskuses osalemine annaks linnakassasse esmalt tagasi pigem küll vaid investeeringu. Edasine sõltub nii keskuse edenemisest kui ka tööstuse valmisolekust uusi tehnoloogiaid juurutada. Üks võimalik keskuse uurimistöö vilju kasutav partner võib väga vabalt olla Emajõe vesikonda kavandatav puidurafineerimistehas.

Vaatame lühidalt strateegilise, tulevikku vaatava nurga alt ainult ühte linna vastutada olevat valdkonda – haridust. Haridusasutuste remondivajaduseks Tartus hinnatakse 100 miljonit eurot. Ei tohi unustada, et uut koolimaja ootavad ülerahvastatud Tamme kooli pere ja naabruskonna Tamme- ja Ränilinna elanikud.

Lasteaeda ootavad Ihaste ja Supilinna noored pered. Viimasel viiel aastal oli haridusinvesteeringute summa keskmiselt kaheksa miljonit eurot. Püüdkem end panna perifeerias elava noore pere olukorda, kelle kolimise arvel loodetakse linna kahanev rahvaarv tõusule pöörata.

Näppudel arvutades jõuab see pere tõdemuseni, et kui nad Tartusse kolivad, ümbritseb tema lapsi lasteaias ja algkoolis poolnõukogudeaegne olme. Ning alles põhikooli keskel on lootus tänapäevastele tingimustele. Pole just meeldiv perspektiiv.

Aga haridus on olnud kogu viimase veerandsajandi rahaeralduste pingereas teiste valdkondadega võrreldes eelisseisundis.

Enamiku omavalitsuste mure on nõrk majanduslik baas: tulusid loov erasektor õhuke, rahanduslik sõltumatus väike (sõltuvus riigieelarvest suur) ja tulu teenustest napp. Soomes võetakse üksikisiku tuludest kohalikku eelarvesse 16–23 protsenti, kogukonnamaks kirikule veel üks-kaks protsenti lisaks. Meeldetuletuseks: Eestis on kohalik tulumaks 11,6 protsenti.

Tuleva aasta eelarve läbirääkimistel valitsusega on omavalitsused tulnud välja julge sooviga suurendada omavalitsuste osa järgmiseks kolmeks aastaks 12,13 protsendile.

Kui pidada silmas üldisi kulutusvajadusi, ei jää sellisest tõusust pärast praeguste kohustuslike ülesannete täitmiseks pisikese lisaraha andmist suurt üle isegi Tartul, keskmisest vallast rääkimata. Reformitavate omavalitsuste rahastusmudeli kohta pole valimisvõitlusse tormavatelt kommunaalpoliitikutelt seni säravaid seisukohti kuulda olnud. Selline ükskõiksus omavalitsuskorralduse põletavama teema suhtes ühtaegu nii üllatab kui ka hirmutab.

Pealinnast kostvaid lubadusi Tallinna-Helsingi ühislinnast ei tasu ülearu tõsiselt võtta. Sel lihtsal põhjusel, et eestlaste koostöö vaim ja strateegilise mõtlemise võime jätab võrdluses soomlastega pisut soovida. Samas ei saa eirata tegelikkust, pean silmas inimeste ja ettevõtete vaheliste sidemete tihenemist Soome lahe piirkonnas. Lihtsaim võimalus sellele kuidagi Tartu poolt reageerida on tegutseda Tartumaa ühend-omavalitsuse ehk ülemaakonnalise omavalitsuse loomise nimel. Erinevalt varasematest suure Peetri poolt väiksele Peetrile tehtud ühinemisettepanekute stiilist peab alustama vastastikku kasu toova koostöö ja ühisprojektide kaudu.

Vaatleme linna kaupade ja teenuste müügist saadud tulu kajastavat eelarverida.

Põhjamaades annab see allikas 25–40 protsenti omavalitsuste põhitulust. Meie omavalitsused saavad keskmiselt 10 protsenti, Tartu küll pisut rohkem, 13 protsenti põhieelarve tulust.

Valimisprogrammides on üsna julgeid kulukaid lubadusi kultuuri, spordi, vaba aja ja huvihariduse rubriigis. Linna selle aasta põhieelarve kulust läheb nendele valdkondadele üheksa protsenti.

Tulu laekub nende valdkondade teenuste müügist napp kolm protsenti.

Valdkonna investeeringuvajadus on rahasumma poolest väiksem kui hariduses, kuid suurem proportsionaalses mõttes, kui pidada silmas remonti, laiendust, uut maja ootavate asutuste osakaalu kõigist tegutsejatest.

Väga palju on habemega lugusid, nagu Tähtvere laululava, Anne noortekeskus, I lastemuusikakool, aga ka värskemaid kohustusi, nagu Annemõisa jalgpallihall.

Kui sellist valdkonna majanduslikust vaatenurgast mitte eriti jätkusuutlikku seisu suudab lubaduste järgi üks või teine suur maja 180 kraadi muuta, tekitab see paratamatult küsimusi ja kahtlusi.

Eelkõige tekib küsimus, kas üldise nadi majandamise taustal ei peaks imepäraselt perspektiivikad projektid jääma erasektori hooleks. Siis võiks loota, et nende tegevus on tõhusam kui avaliku sektori omanduses ja juhtimise all. Ning võib-olla aitaks erakapitali kaasamine ka mõne pika ajalooga arendusprojekti finišisse.

Näiteks Tähtvere laululava publikualale teisaldatava katuse monteerimisega võiks pikendada lava kasutusperioodi ja mitmekesistata ürituste valikut.

Nendel valimistel massiliseks muutunud tasuta asjade lubamine sarnaneb pere eelarvet kehvalt haldava isa käitumisega. Sõpradega väikese laupäevase aiapeo püstipanekuks ei pelga ta lapse hoiukarbi kallale minekut, ent seda uuesti täita pole mõtteski.

Kahju, et Tartul ei ole oma televisiooni, mille kinnipanek tagaks Tallinna näitel vähemasti poolte roosade valimislubaduste lunastamise.

Usun, et enamik tartlasi on pigem heade palkade, praegusest märksa lahedamat äraelamist võimaldavate pensionide, kvaliteetsete avalike teenuste ja sidusate, koostööd tegevate kogukondade ja kodanike pooldaja, mitte tasuta või odavate asjade nõudleja.

Esimeste elluviimine vajab süsteemset ja strateegilist käsitlust. Teiste lubamiseks piisab valimiseelsest erutusseisundist.

Tagasi üles