Õnne tänava Helgi helistab

Aime Jõgi
Copy
Juhime tähelepanu, et artikkel on rohkem kui viis aastat vana ning kuulub meie arhiivi. Ajakirjandusväljaanne ei uuenda arhiivide sisu, seega võib olla vajalik tutvuda ka uuemate allikatega.
Vabaduse puiesteel asuv bussipeatus koos oma torust seljatoe ja pingiga, mille istumislaual kalle.
Vabaduse puiesteel asuv bussipeatus koos oma torust seljatoe ja pingiga, mille istumislaual kalle. Foto: Kristjan Teedema
  • 82-aastane Helgi peab Tartu uusi bussiootekodasid suureks narruseks.

«Me ei ole kaua aega teiega vestelnud, mina olen Helgi Õnne tänavalt. Kas mäletate? Tere!»

Mäletan Helgit küll. Ta muretses kunagi ühe kodust ilma jäänud mehe pärast, ja tema kraami pärast, mis tänaval vedeles. 

«See Jüri, see, kelle asjad tänavale tõsteti, tema on surnud. Ja ma ei olegi teada saanud, kuidas ta suri, aga temast ma ei taha rääkida. Nüüd on üks suurem asi: need uued pingid seal bussipeatustes!»

Mäletan vanast ajast, et Helgit on raske katkestada. Uute bussipeatuste teema on pealegi tuline. Kuulan. 

«See on üks narrus, mis on sinna tehtud. Pensionärid tahavad ju ka bussiga sõita, ja nende hulgas on väga palju haigeid, kes keppidega käivad. Ja Tartu Postimehes ilmus nüüd see lugu, olete kindlasti silmanud … Kõik need vastused seal on väga ühepoolsed.»

Helgi peab silmas reedese lehe esikaanelugu, mille pealkirjas öeldi: «Bussi oodates ei peagi mugavalt istuma. Peaasi, et seal keegi ei maga.» 

«See on väga õige, et pingil libiseb. Mina olen seal istunud. Ja ma tean, mida minust viletsamad tunnevad. Ma käisin ise kaks kuud kepiga, mul oli õnnetus, kukkusin ja olin haiglas ja tervisega oli väga kehvasti. Nüüd, kui ma püüan ilma käia … Aga kotid on ju käes! Siis, kas hoiad kotti kinni või ennast, et alla ei libiseks. See kõik on tõsi, mis rahvas räägib, aga näete ise ka – seda ei võeta arvesse.»

Tahan vahele öelda, aga Helgi jutus ei ole pausikohta.

«Mina ei ole veel nende kesklinna pinkide peal magajaid näinud – see on laim!!! Inimesed sõidavad bussiga, inimesed tulevad ja lähevad, kõik sõidavad. Keegi ei maga seal!»

Palun vabandust, aga asi on selles, et need pingid ei sobi sinna … Kuidas ei saada sellest aru?!

Telefonis on kuulda, kuidas Helgi hingab erutatult sisse ja välja. 

«Ja invaliidid oma kepikestega, kuidas nemad saavad?! See pink on natuke kõrgem tõesti. Mina olen küllaltki pikk, minul ulatuvad jalad maha, aga mina ka – lihtsalt libisen. Kas hoian ennast kinni või pakke kinni. Ja ma ei lähe bussi peale kunagi ühe kotiga, kui ma turult tulen. Siis on nii, et ei tea, mida hoida. 

Te saate ju aru, et need ei ole õiged pingid ega õiged lahendused seal, kus tahavad sõita ka eakad inimesed, ja haiguste, ja asjadega inimesed.

Kuidas on võimalik, et lehes ilmuvad vaid õigustused?! Ma vist väga kõvasti räägin teiega. Palun vabandust, aga asi on selles, et need pingid ei sobi sinna … Kuidas ei saada sellest aru?!»

Ütlen, et tegelikult saavad sellest kõik inimesed enamasti aru küll.

«Ma rääkisin ükspäev ühe linnahärraga ka,» jätkab Helgi. «See oli eelmine nädal juba. Tema ei olnud kordagi selles ootepaviljonis käinud. Aga kuulas mind tähelepanelikult. Ütles, et võtab selle jutu kõik teadmiseks, ja võib-olla saab midagi hiljem paremaks teha. Et nad arutavad seda asja ja vaatavad. Ma väga tänasin seda meest, et ta mind ära kuulas.»

Helgi sõidab bussiga iga päev. Number nelja ja üheksaga. Vahel mitu korda päevas – turule, panka ja igale poole. 

Edasi räägib Helgi ootepaviljonide seljatugedest. Et kui nende vastu tahta selga toetada, siis peab end pingil nihutama ja hoidma keha üleval. 

«Ma kaalun 63 kilo,» ütleb Helgi. «Ma ei ole nii suur ja paks ja lai, et oma raskuse tõttu alla vajuksin …  Aga ma vajun! Ma hoian siis ühe käega seljatoest ja teise käega hoian oma asju ja minu arust see ei ole istumine.»

Hakkan Helgist aru saama küll. Ta soovib, et inimeste nurin mõjusamalt kostaks. Et kõlama ei jääks toon, nagu kõik oleks õige ja hästi ja nagu kõik oleksid rahul sellega.

Küsin, kas Helgi kujutab ette, nagu võiksid bussiootekodade disainijad, väljavalijad ja ülespanijad öelda ajalehes vastuseks ka, et oi-oi, tõesti pahasti kukkus välja, me enam ei tee, ja andke andeks.

Helgi hakkab südamest naerma. Muidugi, see on võimatu.

Helgi on 82-aastane. Märgib uhkusega, et varsti saab 83. Naabrid on talle öelnud, et vaadaku ta endale sotsiaaltöötaja, kes toidu koju tooks, aga tema leiab, et inimene peab ise hakkama saama, nii kaua kui saab.

Helgi teeb lõpuks oma jutust kokkuvõtte. Tema meelest väljendub neis uutes bussiootekodades ühiskonna suhtumine eakatesse inimestesse. 

Kommentaarid
Copy

Märksõnad

Tagasi üles