Sinu brauser on natuke ajast maha jäänud. Et kõik töötaks, nagu vaja, palun uuenda enda brauserit.
Küpsised aitavad meil teenuseid edastada. Meie teenuseid kasutades nõustute sellega, et kasutame küpsiseid. ROHKEM INFOT >

Häbitundeta õigus hambaravihüvitisele

4
KOMMENTEERI PRINDI ARTIKKEL
Saada vihje
Liisa-Lotta Veiken | FOTO: Eero Vabamägi

Mina kuulungi nende hulka, kes nähes, et septembrist saab kasutada oma hambaravikliinikus hüvitist, lükkas aja septembrikuusse. Kui riik on mulle andnud võimaluse hüvitist kasutada, siis seda ma ka teen. Miks peaksin end seetõttu halvasti tundma?

Uurisin äsja leheloo jaoks, kuidas on inimesed hakanud kasutama juuli algusest tekkinud õigust saada riigi pakutavat hambaravihüvitist, ning küsitlesin selleks stomatoloogiakliiniku juhatajat Taavo Seedret ja osakonnajuhatajat Mari-Liis Aro. Et vajalik arvutiprogramm kliinikumis viibis ja sellega ka hüvitise kasutamise võimalus, tundsin huvi, kui palju patsiente on seepärast oma vastuvõtuaja septembrisse tõstnud.

Mul oli piinlik, kui selgitasin, et 30 eurot on siiski arvestatav summa inimesele, kes hoolitseb suuhügieeni eest ja käib kaks korda aastas hambaauke parandamas.

Seedre vastas aga, et kui inimene vahetab 30 euro nimel kasvõi arsti, siis pole ka arstil sellist inimest vaja. Nimelt ei tule tema sõnul needsamad inimesed pärast hüvitise kasutamist enam hambaarsti juurde tagasi ega käi regulaarselt kontrollis.

Kui inimesel pole maksta 50 eurot valutava hamba eest, siis ilmselt ei plaani ta ka minna selle summa eest juukseid värvima.

Muidugi on tore, kui inimesel on oma isiklik hambaarst, kellele loota ja kes on alati vastutulelik. Mõistan, et arstile meeldivad koostöövalmid patsiendid, kes käivad korrapäraselt hambaid kontrollimas.

Mõtlesin kuuldud lausete järel, et minagi olen läbi teinud breketravi, mille eest tasuda polnud mu vanemal sugugi lihtne. Mu hambad polnud nii- ega naapidi viltu, et summa eest tasuks haigekassa. Ma hoolitsen väga, et suus ei tekiks olukorda, mille eest peaks mitusada eurot välja käima, sest minu jaoks on hambaravi kallis. Jah, olengi üks nendest, kellele on ka 30 eurot suur summa, sest ma olen tudeng ja tasun oma hambaraviarved ise. Käisin enne 19. eluaastat korralikult hambaarsti juures, et ma ei peaks kahekümneseks saades maksma ulmesummasid hambaravi eest.

Mina kuulungi nende hulka, kes nähes, et septembrist saab kasutada oma hambaravikliinikus hüvitist, lükkas aja septembrikuusse. Kui riik on andnud mulle võimaluse hüvitist kasutada, siis seda ma ka teen. Miks peaksin end seetõttu halvasti tundma?

Teema on hambaarstidele valus, sest nende sissetulek on septembrikuu esimesest päevast väiksem ja nad kulutavad varasemast rohkem aega paberimajandusele. Saan aru, et stomatoloogiakliinik on sundolukorras, sest ülikooli kliinikumi allüksusena on neil moraalne kohustus võimaldada hüvitist. Kuigi meditsiin ja hambaravi on Eestis eraõiguslik, teeks ju tuska, kui ühes suurimas hambakliinikus ei saaks kasutada hambaravihüvitist.

Milleks meile see hüvitis siis üldse, kui seda saaks kasutada ainult erakliinikutes mõne üksiku arsti juures, kus on mitme kuu pikkune järjekord?

Mind ärritas üks Seedre lause. Tsiteerin sõna-sõnalt: «Naisterahvas läheb juuksuri juurde ja maksab suurima rõõmuga 50 eurot juuksevärvimise eest, aga plommi eest 50 eurot maksta on üle mõistuse palju.»

Vabandust, aga esiteks solvab see mind kui naist, kes eelistab Seedre arvates välimust tervisele, ja teiseks kahtlen ma sügavalt, et ükski normaalse mõistusega endast hooliv naine selliselt käituks.

Seedre kõrval istuv osakonnajuhataja Mari-Liis Aro nentis veel, et jah, selle raha eest pandud plomm kestab aastaid, aga juuksurisse peab natukese aja pärast uuesti minema.

Kui inimesel pole maksta 50 eurot valutava hamba eest, siis ilmselt ei plaani ta ka minna selle summa eest juukseid värvima.

Asi polnud Seedre soovis mind solvata. Ta oli ärritunud, sest patsientidele pole suudetud selgeks teha, kuidas hüvitist kasutada, ning selgitustööd peavad tegema jälle needsamad hambaarstid, kellel kulub niigi aega kõikide hüvitise rahaasjade kordaajamisele.

Sellegipoolest ei saa inimestele ette heita, et kahjuks läheb neile 30 eurot korda. Paljud inimesed elavad vaesuses, suutmata lubada isegi täisväärtuslikku toitu, rääkimata mitmesaja euro eest tehtavast hambaravist.

Kõikidel ravikindlustatud inimestel on õigus riigi antavat hüvitist häbitundeta kasutada.

KOMMENTAAR

Taavo Seedre,Tartu ülikooli kliinikumi stomatoloogiakliiniku juhataja / Margus Ansu

Uus täiskasvanute hambaravihüvitise kord on kohmakas ja keeruline. Eesti hambaarstide liidu protestihääli ravikindlustuse seaduse muutmisel kuulda ei võetud.

Nüüd ongi käes olukord, mille eest hambaarstid hoiatasid.

Et hambaraviasutuste kulud on sõltuvalt asukohast erinevad, ei ole kõikidel hambaarstidel võimalik töötada haigekassa poolt peale surutud piirhindadega, mis ei ole kulupõhised.

Haigekassa soovitused kasutada odavamaid materjale ja korduskasutada ühekorratarvikuid viib ravikvaliteedi langusele. Arvestuse pidamine patsiendi hambaravihüvitise hetkeseisu üle nõuab eraldi arvutiprogrammi väljatöötamist. Paljud hambaarstid on ilmselt sunnitud pidama eraldi järjekorda hüvitise saajate ja mittesaajate kohta, mis kutsub esile järjekordade pikenemise.

Ei ole normaalne, et 30-eurose hüvitise saamiseks on patsient sunnitud vahetama hambaarsti.

Kokkuvõttes ei ole keegi õnnelik. Ja keegi ei tea, mis juhtub pärast 1. jaanuari, kui pensionär proteesihüvitist ka enam kõikide hambaarstide juurest ei saa. Patsiendile peab jääma võimalus vabalt valida arsti.

Tagasi üles