/nginx/o/2017/08/21/7015483t1h169e.jpg)
Noorteorganisatsioon Seiklejate Vennaskond korraldab noortevahetuse projekti «Tagasi juurte juurde», mille mõte on võõrsil elavad eestlased taas kodumaale tuua.
Programmis osaleb 20 väliseestlast ja 10 kohalikku eestlast. 12 päeva kestvas keelelaagris õpetatakse välismaal elavatele noortele eesti keelt ja kombeid, näidatakse loodust ja vaatamisväärsusi ning tutvustatakse siinseid töö- ja õppimisvõimalusi.
Panamas elav 25-aastane Lorraine Lill ütles intervjuu alguses häbelikult eesti keeles tere ja küsis, kuidas läheb. Edasi vestlesime siiski inglise keeles. Lill ütles, et eesti keelt on keeruline õppida, aga talle väga meeldib selle kõla ja kindlasti soovib ta oma esivanemate keele selgeks õppida.
Lille sugulased põgenesid sõja eest Ameerikasse. Neiu sõnul käis vanaema veel mõne korra Eestis, aga päriselt siia nad ei naasnudki. Lille isa tutvus välismaal elades tema emaga, kes on panamalanna. Ka neiu välimus reedab, et temas voolab eksootilist verd.
Lill on õppinud kokaks ja tegeleb Panamas ettevõtlusega, ta soovib avada oma restorani. Eestis armastab Lill kõige rohkem maastikku ja toite. «Maastik on siin imeline,» oli neiu vaimustuses.
Samuti ei morjenda sooja kliimaga harjunud tüdrukut Eesti heitlik ilm. «Mulle meeldibki jahedam ilm,» nentis ta. Terve vestluse oli Lille nägu naerul ning Eesti kohta ei kuulnud tema suust mitte ühtegi halba sõna.
Samuti «Tagasi juurte juurde» projektis osalev Tšiilist pärit 26-aastane Javier Vicente Vergara Cordero on Eestiga tihedalt seotud: tema sugulased elavad Tartus.
Vergara Cordero rääkis, et kõik eestlased on väga toredad. Ta oli kuulnud, et eestlased on kinnised ega suhtle võõrastega. «Sõitsin Tallinnas bussiga ja hakkasin ühe mehega rääkima, jäime temaga igasugustel teemadel jutustama. See oli kõige veidram ja fantastilisem kogemus selle päeva jooksul,» rääkis Vergara Cordero.
Samuti tutvus ta Lääne-Virumaal Käsmus elava 85-aastase proua Agnesega, kes sõbraliku noormehe hiljem endale külla kutsus.
Vergara Cordero oskab eesti keeles mõnda sõna ja numbreid ning oma arvates saaks ta toidupoes eesti keelega hakkama, aga pikema vestlusega jääb veel hätta. «Eesti keel on raskem, kui ma arvasin,» lisas ta. Projekt kestab vaid 12 päeva ning nii lühikese ajaga keelt selgeks ei õpi.
Tšiilist pärit noormees lõpetas juuraõpingud ning läheb pärast projekti «Tagasi juurte juurde» lõppu elama ja töötama Berliini. Seal tahab ta õppida selgeks saksa keele, sest mõned tema sugulased on baltisakslased, kes räägivad vaid saksa keelt.
Vergara Cordero rääkis, et iga kord valdab teda Eesti saatkonnas häbitunne.
«Mul on passis Eesti kodakondsus ja ametnikud hakkavad alati minuga rääkima eesti keeles. Häbi on, kui pean ütlema, et ei oska oma emakeelt,» seletas ta. See on ka üks põhjus, miks noormees projektis osaleb.
Vergara Cordero on mõelnud jätkata magistriõpinguid Eestis Tartu ülikoolis. Tema sõnul on Tartu ülikooli juuraprogramm parem isegi maineka Edinburghi õiguskooli omast. Kuid midagi kindlat noormees veel lubada ei julgenud.
Hans Matute on 22-aastane Mehhikos elanud Eesti juurtega noormees, kes osales eelmisel aastal «Tagasi juurte juurde» programmis. Tänavu veebruaris kolis ta Tartusse, et õppida aasta aega intensiivselt Tartu ülikoolis eesti keelt ning seejärel asuda maaülikooli magistriõppesse.
«Tahan õppida eesti keelt, et saaksin Tallinnas elava vanaisaga suhelda,» rääkis ta. Kuna tema ema on Eesti kodanik, on magistriõpingud eesti keeles tasuta. Sel aastal omandas Matute ka bakalaureusekraadi toiduainete tehnoloogias.
Nii nagu teised võõrsil elanud eestlased, tunnistas ka Matute, et talle maitseb Eesti toit, kuid verivorstid jätab siiski söömata. Matute ema oli verivorsti ka Mehhikos teinud, aga need ei maitsenud talle juba toona. Ta rääkis, et ema oli püüdnud talle ja vennale eesti keelt õpetada, kui poisid väiksed olid, aga see läks vett vedama. Sel aastal osaleb ka Matute vend «Tagasi juurte juurde» projektis.
Jaheda ilma üle ei kurda ka Matute, et saabki ringi liikuda ja rohkem tegutseda. «Mehhikos otsid ainult konditsioneeriga ruume,» kirjeldas ta. Matutele meeldivad saunad ja neid Mehhikos ei ole. «Meil pole sauna vajagi, väljas on üle 40 kraadi kuuma,» rääkis ta.
Ta lisas, et ta ootab väga talve. Esimest korda nägi ta lund, kui 2011. aastal Eestisse tuli. Tänavu tahab ta proovida pärast sauna jääauku ja lumme hüppamist.
Seiklejate Vennaskonna ehk projekti «Tagasi juurte juurde» korraldava organisatsiooni president Heleri Alles ütles, et mullu esimest korda korraldatud projektis osalemiseks avaldas soovi ligi 100 kandidaati.
Allese sõnul levib info projektist välismaal elavate eesti noorte seas suusõnal ja tekib lumepalliefekt: üha rohkem inimesi on sellest huvitatud. Alles rääkis, et paljud tunnevad huvi, kuidas oleks võimalik Eestis magistrikraadi omandada ja hiljem siia jääda.
Projekti «Tagasi juurte juurde» rahastab haridus- ja teadusministeerium.
