Sinu brauser on natuke ajast maha jäänud. Et kõik töötaks, nagu vaja, palun uuenda enda brauserit.
Küpsised aitavad meil teenuseid edastada. Meie teenuseid kasutades nõustute sellega, et kasutame küpsiseid. ROHKEM INFOT >

Martin Hallik, Siim Vatalin: pettumus rattateedest – tark oleks teha nutikalt!

2
KOMMENTEERI PRINDI ARTIKKEL
Saada vihje
Martin Hallik, Siim Vatalin (SDE) | FOTO: Kristjan Teedema

Kiirustades tehtud rattateede kilomeetreid, mis loovad ebaturvalise keskkonna jalgratturitele ja ajavad närvi autojuhte, ei ole vaja.

Tartu on juba praegu jalakäijate linn: võrreldes suurlinnadega on vahemaad jala käimiseks jõukohased. Samas soovib Tartu saada ka jalgrattalinnaks. Neid kahte asja heal tasemel on korraga võimalik saavutada, kuid uued kergliiklusteede kilomeetrid ei taga alati paremat kvaliteeti või suuremat turvalisust liikluses.

Uut kvaliteeti ja turvalisust saab luua siis, kui muudame tänavavõrgu võrdselt kasutatavaks jalakäijatele, ratturitele ning mootorsõidukitele (Kopenhaageni mudel): kõik liiklejad liiguvad samas tänavaruumis samal liikumissuunal üksteisest eraldatult.

See tagab, et jalakäijad ei pea tundma muret, et ratturid võivad neile otsa sõita. Jalgratturid saavad siis sõita väga palju kiiremalt ja segamatult, juurdlemata selle üle, kellel siis ikkagi sellel teel on eesõigus, kas jalakäijal või ratturil.

Jalgrattaga sõitmise mõte on ikka selles, et liikuda saab jalakäija tempost palju kiiremini.

Selline süsteem juba toimib tõhusalt Kopenhaagenis, Stockholmis, Amsterdamis, Potsdamis ja paljudes teistes linnades.

Tark on teha asju nutikalt, nii nagu nad on läbi proovitud ja tõestust leidnud seal, kus ollakse meist efektiivsete liiklusskeemide rakendamise positiivsete kogemustega kaugel ees.

Jalgratturite ja jalakäijate sundimine ühele teele on kõige odavam lahendusviis, mis paraku ei tee õnnelikuks kedagi. Avalik raha on kasutatud, tee on rajatud, aga jalakäijad tunnevad ennast ebaturvaliselt ja jalgratturid on pahased. Eriti need jalgratturid, kes liiguvad oma igapäevasel teekonnal ega tee lihtsalt lõbusõitu.

Kõige halvem, mis saab olla, on selge kontseptsiooni puudus jalakäijate ja jalgratturite liiklemise korraldusel. Ühes linnaosas on kasutusel ühte tüüpi lahendused, teises linnaosas või lausa kõrvaltänaval jälle sootuks teised. Nii ei teki ühtset reeglistikku ja ruumitaju, millega liiklejad saaksid arvestada kogu linna piires.

Vähesed rattateed, kus ratturid on jalakäijatest eraldatud, algavad ja lõpevad arusaamatult ning enamasti ei ühildu ümbritseva liiklusruumiga.

Tervikliku ja põhjalikult läbi mõeldud kavata on otse loomulik, et juhtub asju, mida hiljuti oleme Tartus näinud palju. Otse jalakäijate ja ratturite liikumisteedele kavandatakse nüri järjekindlusega tarbetuid takistusi: liiklusmärkide postid, tänavavalgustuspostid, parkimisautomaadid, ebatasased üleminekud.

Osalt on jalgrattateed kiirustades maha joonitud alale, kus eespool mainitud takistused on juba ees olemas. See kõik on osa ebaturvalistest rattateedest.

Just ebaturvalisus on üks olulisemaid probleeme, mida viimase aasta jooksul loodud rattateede kilomeetrid on eriti süvendanud.

Need inimesed, kes kavandasid ja kiitsid heaks jalgrattatee eraldusmärgise Näituse tänaval, võiks panna oma lapsed tipptunni ajal sõitma mööda seda teed kesklinna suunal. Tegu on niigi kitsa tänavaga, kus roopad on sisse sõidetud selliselt, et nendes sõites ohustavad autojuhid kõige otsesemalt jalgrattureid, viimastele lihtsalt pole ohutut ruumi, kuigi punaseks võõbatud rada võiks jätta sellise mulje. Sellele tänavale praegu lihtsalt ei mahu korraga kõrvuti kaks autot ja jalgratturid.

Probleem peaks olema hästi arusaadav ka autojuhtidele, eriti kui sõita iga päev maasturiga, millega on eriti raske mahtuda sellel tänaval ohutult teise auto ja jalgratturi vahele kiirusel 50 km/h.

Kiirustades tehtud rattateede kilomeetreid, mis loovad ebaturvalise keskkonna jalgratturitele ja ajavad närvi autojuhte, ei ole vaja. Valimislubaduste räpakas täitmine viimasel hetkel ei ole mõistlik linna arendamine.

Turvaline koolitee algab kodunt, mitte ei ole 50-meetrine ring ümber kooli. Ja turvaline ei peaks olema mitte üksnes tee kooli, vaid ka trenni ja igale poole mujalegi. Kui lapsel on vaja minna näiteks Tammelinnast Raadile trenni, siis jalgrattal pole seda teekonda võimalik turvaliselt läbida.

Loodetava 25 minuti rattasõidu asemel tuleb minna kahe bussiga ja aega kulub kaks korda kauem. Aga eks nende probleemide teravus on selge ikka nendele, kes iga päev selliste muredega kokku puutuvad, eelkõige lapsevanematele.

Jalgrattateede arendamisel on tähtis, et loodaks juba jalakäijatest eraldatud jalgrattateede võrgustik, mis ühendaks kesklinna kõikide linnaosadega, ning samasugused teed ühendaks ka linnaosi omavahel. Seda lihtsat ja loogilist arusaama pole siiani järgitud.

Otse jalakäijate ja ratturite liikumisteedele kavandatakse nüri järjekindlusega tarbetuid takistusi: liiklusmärkide postid, tänavavalgustuspostid, parkimisautomaadid, ebatasased üleminekud.

Kõigest sellest on viimastel aastatel palju ja märkimisväärsete tulemusteta räägitud Tartu linna kergliikluskomisjonis. Komisjoni algatusel telliti 2016. aastal Tartu linna rattaliikluse arenguskeemi analüüs Marek Rannala ja Mari Jüssi käest. Analüüsi autorid on sõnastanud selge hoiatuse: «Oluline on taristu võrgustiku arendamisel vältida asjade ärategemist «vastavalt võimalustele».» Sellise tegutsemistaktika tagajärgede eest on otseselt hoiatanud Helsingi linna rattakasutusega tegelevad eksperdid. Ressurss (mis on alati piiratud) kasutatakse ära, aga erinevatest pragmaatilistest juppidest tehtud võrgustik ei toimi ühtse ja kvaliteetse tervikuna. Samas on arusaamade arenedes väga raske põhjendada ümberehitust lõikudel, mis on hiljuti (viimase 10–20 aasta jooksul) rajatud.

Eesmärk on säästvaks liiklemiseks – jalgsi, jalgratta või bussiga – niivõrd heade tingimuste loomine, et autokasutus hakkaks ise populaarsust kaotama. Et autoliiklus on seni olnud linnas privilegeeritud rollis, tuleb osa liiklusruumi ümber jagada jalakäijatele ja ratturitele.

See tähtis muudatus nõuaks loomulikult avalikku ja kaasavat diskussiooni. Ülikoolidel peaks selles vaidluses olema väga suur roll mängida, sest just üliõpilased ja ka üha enam õppejõud liiguvad jalgratastega.

Tark on õppida oma sõprade käest, kes juba millegagi on hästi hakkama saanud. Tartu võiks õppida näiteks oma sõpruslinnalt Uppsalalt, et linnaliikluse sujuvaks aasta ringi tagamiseks on rattateed lumest puhtad ka talvel ehk teisisõnu on rattaliiklus võimalik aasta läbi. Talvise teehoolduse standardeid tuleb muuta nii jalakäijate kui rattaliikluse tingimuste parandamiseks.

Parema planeerimise huvides võiks Tartu kergliikluse üle otsustajad ise usinalt jalgrattaga ringi sõita ja mõelda, kas oma väikestel lastel lastaks ka südamerahus nendelsamadel teedel sõita, tunnistades seda esmalt ausalt iseendale.

Kui nii teha, küll siis sünnivad ka korralikud jalakäijate ja jalgrattateed!

Tagasi üles