/nginx/o/2018/03/27/7730911t1h7b72.jpg)
/nginx/o/2017/08/20/7010337t1h277e.jpg)
Maavalitsustes tehtav töö tuleb esile ennekõike tänuüritustel, kus maavanemad tänavad tublisid koolilõpetajaid või õpetajaid, annavad kätte tiitli aasta emale ja lõikavad avamisel läbi linte. Seega on tavakodanikule üsna arusaamatu, mis ülesandeid täidavad iga päev maavalitsustes mitu korrusetäit ametnikke.
Tundus üsna loogiline samm, et riik otsustas maavalitsused lõpuks laiali saata ning jaotada nende tööülesanded kohalike omavalitsuste ja ministeeriumide vahel.
Mis puutub maavalitsuste sulgemise tõttu töö kaotavatesse inimestesse, siis olen kindel, et iga hea spetsialist kulub ka uutes haldusreformi järel tekkivates omavalitsustes marjaks ära.
Suur oli minu imestus, kui kuulsin, et maavalitsuste asemele luuakse uued riigiasutused. Ka nimi on neil üsna ümmargune ja mittemidagiütlev: riigihalduse talitus.
On selgemast selgem, et vahetult pärast maavalitsuste kadumist segadusi tekib ning oleks üsna mõistlik jätta mõneks ajaks maavalitsuse majja infolauda inimene, kes suunab abivajaja vastavasse asutusse. Näiteks haridusküsimustes ministeeriumisse ja muudes küsimustes kohalikesse omavalitsustesse.
Seda enam olin hämmeldunud, kui kuulsin, et see pole mingi ajutine lahendus, vaid punt ametnikke – kolm kuni üheksa töötajat, sõltuvalt maakonna vajadusest – jääb ikkagi igasse maakonnakeskusesse alatiseks tööle.
Nagu heas teleturureklaamis öeldakse, siis seegi pole veel kõik. Et maakondlik ühistransport on ilmselt kohalikele omavalitsustele (mida mõnes maakonnas jääb pärast sügisesi valimisi alles vaid üks) sedavõrd kõva pähkel, et selle korraldamiseks on tarvis luua maakonnakeskustesse ühistranspordikeskused.
Võrdluseks tahan riigile eeskujuks tuua suured maailmaülesed transpordifirmad. Mõnel neist on terve Eesti peale vaid üks logistik.
Töö on küll mahukas ja keeruline, kuid see-eest üsna kulutõhus. Kaubad liiguvad, kliendid ei nurise.
Valitsus miskipärast avab pärast ühe riigiasutuse sulgemist, vist igaks juhuks, kaks asemele. Tundub, et riigiasutused on justkui seitsmepealine lohe: raiud ühe pea, asemele tuleb kohe mitu juurde. Usun, et nende ülesannetega mis maavalitsuste kadumisel ripakile jäävad, saaks ilmselt hakkama iga tubli kohaliku omavalitsuse ametnik.
Riik, mille eelarve sõltub ikkagi erasektorist, peaks avaliku sektori kulud suutma minimaalsena hoida.
Kuid siinkohal rõhutaks, et iga lisanduva töökohustuse korral peaks lisa tulema ka palgale. Sama kolme kuni üheksa riigihalduse talituse töötaja aastapalga saaks julgelt palgalisana ära jaotada lisakohustusi kandvate vallaametnike vahel. Ehk jääks veidi ülegi.