Trikirattur Ardo Oks annab alati endast parima

Kelly Olesk
, Tartu Postimehe suvereporter.
Copy
Juhime tähelepanu, et artikkel on rohkem kui viis aastat vana ning kuulub meie arhiivi. Ajakirjandusväljaanne ei uuenda arhiivide sisu, seega võib olla vajalik tutvuda ka uuemate allikatega.
Kahekordne Eesti ja ühekordne Baltimaade meister BMX krossisõidus Ardo Oks.
Kahekordne Eesti ja ühekordne Baltimaade meister BMX krossisõidus Ardo Oks. Foto: Erakogu

Läinud nädalal tuli 19-aastane Ardo Oks Tartus kahekordseks Eesti meistriks ja Baltimaade meistriks BMX-krossis.

Kuidas jõudsite BMXiga sõitmise juurde ja kui pikalt olete sellega tegelenud?

Ma olin enne jalgpallur, aga meie meeskond läks laiali. Pärast laialiminekut tuli uus treener ja sobivust enam polnud. Jalgpall ei olnud enam minu jaoks. Siis ma hakkasin uut spordiala otsima. Täiesti juhuslikult sattusime sõpradega lauluväljaku kõrval oleva raja peale ja vaatasime, et selline vinge rada. Ja siin ma nüüd olen. 

Praegu käib seitsmes hooaeg ehk siis seitse aastat. 2015. aastal tulin esimest korda Eesti meistriks. Varem olen kaks korda olnud teisel kohal. Kõige suurem konkurent on samuti Tartust pärit Siim Lepik ja rohkem sõitjaid meie vanuseklassis polegi. Ma arvan, et Siim Lepik tegeleb neljandat või viiendat aastat BMX-krossi sõitmisega.

Kui teie vanuseklassis rohkem sõitjaid polegi, kas siis igav ei hakka?

Tegelikult hakkab. Balti võistlustel oli minu vanuseklassis ainult kaks võistlejat, kurb oli vaadata. Aga üldse oli sel võistlusel väga vähe osavõtjaid. Raske on, kui pead üksi treenima ja kedagi endavanust kõrval pole.

Olete mõelnud ka tavalise rattasõidu peale? Seal on konkurents tihedam.

Eks ma ikka olen mõelnud, aga lõpuks olen jõudnud järeldusele, et see pole ikka see, mida mulle meeldiks teha. Mulle ei meeldi minna maanteevõistlusele ja istuda kolm tundi sadulas. Aga trenni peab ikka tegema, metsas või maanteel rattaga sõitma. Treenimise eesmärgil ma sõidan ka tavalise rattaga.

Kas noored teevad vähe sporti?

Kindlasti. Ma ise treenin väikesi lapsi ja näen, et kui lapsed tahavad käia, siis vanemad ei saa neid trenni tuua. Mõnikord ei viitsi lapsed ise käia. Aga pigem on see, et lapsevanem ei viitsi piisavalt vaeva näha, et last trenni tuua, või on hirm, et temaga midagi juhtub. 

Praegu on klubis 30–40 väikest BMXi sõitjat. Kui kolme aasta jooksul kaks last murravad luu, on protsent tegelikult väga väike. Nad ikka kukuvad, aga mitte midagi hullu pole. Mul endal on olnud ka kergemaid kukkumisi. 2015. aasta detsembris rebestasin hüppeliigese kaks sidet, see on kõige raskem olnud. Aga meil on ka nii olnud, et vanemad toovad lapsed trenni ja hakkavad siis ka ise sõitma, tegelikult on huvi suur. 

Kirjeldage palun, milline näeb välja võistlus.

Seda saab võrrelda motokrossiga, kus kurve ja elemente läbides sõidetakse kiiruse peale. Elementideks on erineva kuju, taseme, kõrguse ja pikkusega künkad. Hinnatakse seda, kui edukalt rada läbitakse. Võidab see, kes jõuab esimesena finišisse. Ühes sõidus on maksimaalselt kaheksa sõitjat, ja siis tehakse üks ring kiiruse peale. 

Suurematel võistlustel on ajasõidud, mida sõidetakse üksi. Rada on 300–450 meetrit, seda sõidab 35–40 sekundit. Suurematel võistlustel on eelsõidud, siis veerand- ja poolfinaalid ning lõpuks finaalsõit. 

Olete vahel mõelnud, et enam ei soovi trikirattaga sõita?

Ütleme nii, et eelmine aasta oli üsna raske, mõtlesin, et sel aastal üritan lõpetada ja suurt enam ei pinguta. Aga nüüd sain kahekordseks Eesti meistriks, see andis motivatsiooni ja lähen uue hooga edasi. Vahepeal on ikka sellised madalhetked, kus enam ei taha sõita. 

Kõige suurem konkurent on samuti Tartust pärit Siim Lepik ja rohkem sõitjaid meie vanuseklassis polegi.

Kindlasti meistriks tulemine motiveerib, sest väiksed lapsed trennist ja kõik teised, kes minu tegemisi jälgivad, loodavad minu peale. Minu eesmärk on anda endast parim. Ja kui tahtmist on, siis saab hakkama, aga just seda tahtmist peab olema. Vanemad on ka ikka toetavad ja püüavad motiveerida rasketel hetkedel. Trennides on raske, aga muidu püüan ise olla positiivne, siis läheb kõik hästi. 

Kui kaugele on BMX-krossiga maailmas võimalik jõuda?

Ma usun, et kui selle nimel palju vaeva näha, siis on võimalik kaugele jõuda. Välismaal, näiteks Belgias ja Hollandis, on BMX-kross väga populaarne ja seal on lihtsam. Seal on ikka tuhandeid sõitjaid riigis ja treeningud on ka väga kõrgel tasemel.

Aga kaugele jõudmiseks on üsna vähe aega. 30-aastaseid BMXi sõitjaid nimetatakse juba seeniorideks, tippaeg on siis läbi. Aga ei tohi alla anda, siis tuleb seenioride klassis edasi sõita ja ikka endast parim anda. Balti riikidest on Tartus kõige paremad treenimisvõimalused. Meil on sise- ja välisrada, kõik on olemas. Suvel sõidame kogu aeg väljas ja talvel sees. 

Kas võistlustel käimine tuleb katta endal?

Sel aastal oli kõik nüüd enda kulul. Aga 2016. aastal oli mul paar sponsorit. Kui näiteks Hollandisse või Belgiasse võistlema minna, peab arvestama üle tuhande eurose kuluga. See paneb mõtlema natuke. Ise käin tööl ja vanemad toetavad, aga tuleb pikalt mõelda ja arutada enne välismaale võistlustele minekut. Loodan, et järgmist hooaega jälle toetatakse. 

Millised on teie edasised plaanid?

Lõpetasin sel aastal kooli ja nüüd ootan sügist, et kaitseväkke minna. Uuest aastast on meil käsil suur projekt. Tahame jõuda 2020. aasta olümpiamängudele. Kõik, kes eliitklassist sõidavad, tuleb Eestis üles otsida, et nad võistlustele sõitma tuleksid. 

Samuti teeme tööd selle nimel, et olümpiakomitee meid rahastaks, Tartu linn ei ole üldse huvi üles näidanud. Kui me läheme olümpiale, siis me ei võta sihiks võitmist. Hea oleks juba see, kui suudaksime teistega võistelda. Nende tase on ikka väga palju kõrgem kui meil. 

Kommentaarid
Copy
Tagasi üles