/nginx/o/2017/01/05/6228583t1hd8b6.jpg)
/nginx/o/2017/08/13/6990651t1hc624.jpg)
Margus Meinart maalib praegugi abstrakte, maastikke, lilli ja portreid, nagu see on kombeks Konrad Mägi ateljees, kus ta õppis 1991–1996 (lisaks lõpetas 2004 Tartu kõrgema kunstikooli). Portreede maalimine on kõige riskantsem, sest nõutud on nii sarnasus kui ka autoripoolne originaalsus.
Meinarti portreedes on olemas mõlemad. Sealjuures näib, et kunstnik rahuldab eelkõige omaenese loomingulist egoismi.
Eesti ühe parema koloristina mõtleb Meinart iga teose puhul välja, kuidas uue värvikombinatsiooniga tabada midagi iseloomulikku kujutatava näos. Ta valib kord pahtli, kord pintsli, proovib ka erinevaid faktuure ja stiile. Ta maalib salaja pildistatud foto järgi nii kaua, kuni tunneb ka lõuendi peal ära oma sõbra.
Eesti ühe parema koloristina mõtleb Meinart iga teose puhul välja, kuidas uue värvikombinatsiooniga tabada midagi iseloomulikku kujutatava näos.
Seetõttu peab ta kujutatavat hästi tundma ning nii ongi tema loomingu üheks tippteoseks «Lemps», sest Lembit Saartsiga suhtles ta 25 aastat. Kõik need, keda mina tunnen, on näitusele «Viljapuuaed» välja pandud piltides väga vahvad välja kukkunud («Enn», «Malev», «Tuuli», «Helju», «Marju» jt).
Modelli äratundmise rõõmust on põnevam uurida kunstilisi lahendusi. Sajandi esimesel kümnendil harrastas Meinart ekspressionismi (õnnestunuim «Matu»), sekka puäntillistlik «Maie» (2009).
Aastal 2005 maalis ta ennast lõvina ühtlaselt siledale sinisele taustale. Järgmine napikoloriidiline teos aastast 2007 Heldur Viiresest on juba väga õnnestunud. Teisest aastakümnest alates kujuneski tema portreekunsti peamiseks tunnusjooneks täiesti tühi mittemidagiütlev taust. Ning kunagi mitte ühtegi atribuuti. Siiski, see taust on alati dialoogis väga fantaasiarikkalt lahendatud portreega.
/nginx/o/2017/08/13/6990653t1hf924.jpg)
/nginx/o/2017/08/13/6990655t1h23d4.jpg)
Näituseruumi keskel stendide peal on nelik («Peeter 1», «Naeratav autoportree», «Marius» ja «Marju»), kus riietust markeerib paljas valge lõuend või tuim must värv. Kolmel neist on toreda nipina tausta värv valgunud ka kaela-krae peale.
Väga paeluvat pastelset värvikooslust näeme teoses «Ülle», kus taust ja peaaegu terve ihu on sama värvi sinepikollane. Pikkade kergelt nüansseeritud pintslitõmmetega maalitud piltide hulka kuulub kaks karakteerset portreed: sassis juustega «Krista» ja baretiga «Raido».
Värvikamad teosed on maalitud enamasti pahtliga, mida Meinart hakkas Brüsselis 2005–2014 elades eelistama. Kohe ukse juures on üks atraktiivne kolmik: abikaasa Kersti portree kõrgub värvikuhila kohal, «Jüri» (kunstnik Jüri Marran) on seevastu paksude värvide alla peaaegu ära kadunud. Kõige ägedam on tumesinise näoga Ove Lainas.
Meinart maalib kiiresti, portree võib valmida umbes kahe tunniga, nii nagu Johannes Uiga maastikud. See kiirus ja liikuvus jäädvustub teosesse. Tema inimesed elavad. Vaataja jääb mõistatama, mida see naine või mees pildil parajasti teeb, mõtleb, ütleb.
«Salme» on just midagi head teada saanud, «Maret» kuulab kedagi tähelepanelikult, «Hesi» aga hajameelselt. «Andres 6» naeratus on kaval, tema naabri «Indreku» oma aval. Helena ja Emily on kaksikportrees õnnelikus vestluses, teises kaksikportrees «Cairi ja Harry» virvendab Harry meie ees kui lõbus pilveke.
Hetkelisus on Margus Meinarti portreede üks võlusid. Ka autoportreedest on kõige toredam lehvivate juustega don Quijotet meenutav «Autoportree valgel».
Kogu näitust iseloomustab helgus ja südamlikkus. Enn Lillemetsa hea kujundus aitab sellest süsteemset ülevaadet saada.