Sinu brauser on natuke ajast maha jäänud. Et kõik töötaks, nagu vaja, palun uuenda enda brauserit.
Küpsised aitavad meil teenuseid edastada. Meie teenuseid kasutades nõustute sellega, et kasutame küpsiseid. ROHKEM INFOT >

Klassikaline kliendisuhe arsti ja patsiendi vahel ei toimi

KOMMENTEERI PRINDI ARTIKKEL
Saada vihje
Kadri Tammpuu | FOTO: Margus Ansu

Kõige sagedamini on patsiendi rahulolematus arstiga põhjustatud suhtlusprobleemidest, mida võimendab teadmatus süsteemi eripäradest ja kitsaskohtadest. Suhteprobleeme ei reguleeri ükski seadus ega komisjon. Nii tuleks patsiendil ise julgus kokku võtta ja olulisi küsimusi esitama asuda.

Haigus tabab inimest tavaliselt ootamatult. Tihti usutakse, et tänapäeva meditsiin on kõikvõimas ja aitab kiiresti ebamugavast olukorrast välja rabeleda.

Nii sisenebki ülepaisutatud ootustega patsient keerulisse tervishoiusüsteemi, kuid on tema jaoks loodud süsteemis ometi nõrgem pool. Arst on tavaliselt tervem, seega töö- ja otsustusvõimelisem. Teiseks, arsti teadmised on süsteemsed, ta on arstiteadust õppinud ning rakendab oma oskusi iga päev.

Euroopalikus kultuuriruumis peetakse tähtsaks inimese iseotsustamise õigust, teisisõnu tema vaba tahte ja valikute austamist. Patsiendil on õigus olla teavitatud, temalt tuleb küsida nõusolekut, tema privaatsust tuleb austada ja konfidentsiaalsuse soovist kinni pidada.

Peale selle muudavad õigusaktid patsiendi ja arsti suhte lepinguliseks, üks pool on klient ning teine teenuseosutaja. Seaduse järgi tekib see suhe kohe, kui inimene arsti vastuvõtule läheb, ka kirjalikku lepingut sõlmimata. Nii on patsiendil võimalus esitada arsti vastu nõue, kui ravimise tagajärjel peaks tekkima tervisekahjustus.

Tavalisel kliendisuhtel on meditsiinis oma varjupool. Suhtudes arsti pelgalt kui klienditeenindajasse, kellelt paremat pakkumist välja meelitada, saab kannatada usalduslik partnerlussuhe. Võime vaid kujutleda, kui vähe kestaks hea suhe sõprade vahel, kus üks pool esitaks ainult nõudmisi ja teine neid vastu vaidlemata täidaks. Mäletatavasti oli eelmise riigikorra ajal patsiendi eest otsustajaks arst.

Tänapäeval kipub pendel liikuma teise äärmusse. Kuid seegi pole täielikult patsiendi huvides. Endale kasuliku otsuse tegemine ilma terviklike teadmisteta ja kellelegi toetumata võib osutuda inimese jaoks keeruliseks, kui mitte võimatuks. Eriti olukorras, kus ühe kliki kauguselt leiab korraga risti vastukäivat infot. Olgu siis teemaks vaktsineerimisest loobumine või ravi katkestamine mõne eluohtliku kroonilise haiguse korral.

Meenub lugu, kuidas patsient kannatas aastaid krooniliste peavalude all, mille põhjust ei suudetud leida. Inimene ise oli veendunud, et tema peavalu tuleneb hammaste seisukorrast, ja palus need välja tõmmata. Esimene arst keeldus, kuid teine tõmbas patsiendi pealekäimisel lõpuks hambad välja. Peavalud aga ei kadunud ja patsient kaebas arsti kohtusse. Muidugi jäi arst süüdi, sest meditsiiniline näidustus puudus.

Kuigi patsiendi tahe on ülim, võib arst keelduda ravimisest, kui see läheb vastuollu printsiibiga «eelkõige ära kahjusta». Koostööprobleemid tekivad aga juhul, kui arst ei suuda inimesele seda otsust arusaadavalt selgitada.

Tarbijamentaliteet arsti-patsiendi suhetes toob kaasa meditsiini aeglasema arengu, sest uuenduslike võtete asemel kasutavad arstid vanu äraproovituid või ainult ravijuhendis kirjapandut. Kuid mõni patsient vajaks hoopis pikemat nõustamist või lisaravi. Mida enam hakatakse usaldamise asemel taga ajama oma õigust, seda enam sulgub suhtlemisel ka arst ja püüab juba ennetavalt vastutust vältida.

Usaldust arsti vastu võib vähendada ka süsteem, mida arst aga mõjutada ei saa. Näiteks vajaliku ravi edasilükkumine või katkemine, kui haigekassa raha on just otsa saanud. Arst pole ka selgeltnägija. Kui jätta arstikabinetis rääkimata mõni oluline terviseprobleem, väheneb õige diagnoosi saamise tõenäosus mitu korda.

Usalduskriisis ja ootamatult kliendina kuninga positsiooni sattunud patsiendil võib kergesti ununeda asja tuum. Tervis on inimese enda, mitte arsti looming. Viimane aitab küll haigust diagnoosida ja ravi määrata, kuid oodatud tulemuseni jõutakse ise ravi soovitusi järgides ja eluviisi-harjumusi muutes.

President Kennedyt parafraseerides võiks öelda: «Ära küsi, mida arst saab sinu tervise heaks teha, vaid uuri, mida sa ise selleks teha saad.»

Kui rahul pole kumbki pool, saavad mõlemad algatada erimeelsuse või häiriva selgeks rääkimist. Tihti pole aga arstil aimugi, et patsient lahkub pettununa.

Mõlema poole huvides oleks püüelda omavahelistes suhetes tasakaalu poole, kus üks ei valitse teise üle ning tehakse koostööd.

Arusaamatuste hulk väheneks tunduvalt, kui arstid võtaksid südameasjaks patsiendilt informeeritud nõusoleku saamise. Tingimata ei pea see olema mitmeleheküljeline allkirjastatud dokument. Tihti piisab, kui patsiendile jääb tunne, et ta on teinud arstikabinetis enda jaoks parima otsuse. Selleks aga peaks inimene teadma oma võimalusi, nende plusse ja miinuseid, ning tal peaks olema küllalt aega järele mõelda. Informeeritud nõusolek aitab ühekorraga arstil head teha ja patsiendil tunda ennast olukorra peremehena.

Inimeste väärtuste palett on lai ja iga patsient ei otsusta arsti ootuste kohaselt: ta võib valida ka enda teadmatuses hoidmise või loobuda ravist sootuks. Seda ei peaks võtma arsti läbikukkumisena oma töös, vaid inimese enesemääramise õigusena. Kuid ka viimasel on piirid. Kui patsiendil diagnoositi süüfilis, tuli arstil siiski tema tahet eirata. Erandina on patsiendi tahtevastane teavitamine lubatud nakkushaiguste puhul, mis seaksid ohtu teiste elu või tervise.

Kõige sagedamini on patsiendi rahulolematus arstiga põhjustatud suhtlusprobleemidest, mida võimendab teadmatus süsteemi eripäradest ja kitsaskohtadest.

Mõni kurdab, et arstiga ei tekkinudki kontakti, kuna too vahtis ainult arvutiekraani. Teist häirib jutu keerukus. Kolmas pole rahul, et arstid vahetuvad ja uus ei tea tema lugu. Neljas on õnnetu, et arst ei oska tema emakeelt. Ja viiendale tundub abistaja lihtsalt järsk ja ebaviisakas, kellelt ei julgegi midagi küsida.

Kui rahul pole kumbki pool, saavad mõlemad algatada erimeelsuse või häiriva selgeks rääkimist. Tihti pole aga arstil aimugi, et patsient lahkub pettununa.

Suhteprobleeme ei reguleeri ükski seadus ega komisjon. Nii tuleks patsiendil ise julgus kokku võtta ja küsimusi esitama asuda. Või kaaluda arsti vahetamist. Lihtsalt opositsioonis olek ei aita paraneda ega tõsta kindlustunnet, mida meil kõigil haigena vaja on. Üksnes koostöö viib lahendusteni, mida mõlemad osapooled tervishoiusüsteemi keerulistel käänakutel otsivad.

Keskmine eluiga on tõusuteel, aga kahjuks mitte tervena elatud aastad. Kuid nii süsteemis kui igas inimeses on kasutamata tagavarasid, mida paljud pole veel teadvustanud. Võiksime sihiks seada inimesekeskse süsteemi, kus koolitatud ravimeeskonnad tuleksid patsiendile poolele teele vastu. Kui aitame suurendada enesekindlust, suudaks patsient seada endale tervise-eesmärke, milleni jõudmisest ta unistadagi ei oska.

Tagasi üles