Sinu brauser on natuke ajast maha jäänud. Et kõik töötaks, nagu vaja, palun uuenda enda brauserit.
Küpsised aitavad meil teenuseid edastada. Meie teenuseid kasutades nõustute sellega, et kasutame küpsiseid. ROHKEM INFOT >

Järveteadlane: Anne kanali kaks Sõpruse sillaga lahutatud osa tuleks ühendada

KOMMENTEERI PRINDI ARTIKKEL
Saada vihje
Ingmar Ott. | FOTO: Margus Ansu

Juba mitu suve järjest on tulnud Anne kanali randa heisata punane lipp, sest suplusvesi ei vasta tervisekaitsenormidele. Kas kõik abinõud on juba tarvitatud või on inimese võimuses veel midagi?

Anne kanali vee kvaliteet on olnud terviseameti analüüside järgi juba mitmel aastal suve teisel poolel üle lubatavate piirväärtuste.

Suplusvee kvaliteeti hinnatakse mikrobioloogiliste näitajate, sooleenterokokkide ja E. coli bakterite (indikaatorid fekaalse reostuse määramiseks) arvukuse järgi. Nende bakterite esinemine keskkonnas on haigustekitajate indikaatoriks. Väliskeskkonnas nad üldjuhul ei paljune ehk juurde neid veekogus nende enda tegevuse tagajärjel ei teki. Hukka saavad nad päikesekiirguse ja ebasobiva (jaheda) temperatuuri mõjul, ka teiste organismide tegevuse tõttu.

Vette satuvad need bakterid suplushooajal eelkõige inimese, aga ka teiste soojavereliste olendite soolestikust (väljaheidetega), lisaks keha pinnalt. Võimalik, et Anne kanalis võib saastumise põhjuseks olla ka vihmadega kaldalt sisse kantav reostus.

Anne kanal rajati koos Annelinna ehitamisega aastatel 1965–1971. Kanalist välja kaevatud pinnast kasutati uue linnaosa rajamisel üleujutatud alade täitematerjaliks. Esialgu oli kanal planeeritud vee-

spordi- ja sõudekanaliks, selle ümbrus aga puhke- ja spordipiirkonnaks.

Puhtuse pidamiseks kaaluti võimalust kanalis vesi vahetada sel moel, et pärast hooaja lõppu pumbatakse kanal Emajõkke tühjaks ning lastakse siis uuesti täituda pinnase- ja filtratsiooniveega.

Sõpruse silla rajamisega jagunes kanal kaheks tehisveekoguks, tagumine, Eedeni kaubanduskeskuse kõrvale jääv osa on ühenduses Emajõega. Algul kavandatud kanal oli suhteliselt suure veemahuga ja taganuks ka veekogu stabiilse talitluse. Mida suurem veemaht, seda vastupidavam on ka veekogu välistele mõjutustele.

Pika kanali korral oleks Tartus olnud rahvusvahelistele nõuetele vastav sõudekanal. Anne kanali projekteerija Ülo Tölp on seda meelt, et veel praegugi oleks kõige õigem mõlemad kanali osad ühendada.

Kanali sügavuseks oleme saanud oma proovide kogumise ajal neli ja pool meetrit, kuid Tölp projekteeris selle viie meetri sügavuseks. Väga paljudel Eesti veehoidlatel (kokku on neid umbes tuhat) on veekogu talitlemise stabiilsust silmas pidades see häda, et keskmine sügavus jääb alla kolme meetri. Praeguseks on väga paljud seitsmekümnendatel ja kaheksakümnendatel rajatud veehoidlad kinni kasvamas.

Anne kanali kui veeökosüsteemi üldist seisundit uurisime 2014. aastal. Eesmärk oli teada saada, mismoodi Anne kanali ökosüsteem funktsioneerib, ja aimata, mis juhtub, kui kavandada tehnilisi lahendusi olukorra parandamiseks.

Tehisveekogud jaotuvad kvaliteedi poolest kahte klassi: halva või hea ökoloogilise potentsiaaliga veekogud. Hindamise aluseks võetakse keskkonnatingimustelt sobiv loodusliku veekogu tüüp.

Anne kanal on sarnane madalate, kihistumata, keskmise vee karedusega järvedega. Seisundit hinnati vee abiootiliste (mitteorgaaniliste) omaduste, fütoplanktoni, makroselgrootute, suurtaimede ja kalade järgi.

Anne kanali seisundile ja osaliselt ka sanitaarsele olukorrale mõjuks hästi veetaseme tõstmine, röövkalade lisamine ja kaldaveetaimede osaline piiramine.

Tulemus oli kesine. Paremad olid fütoplanktoni näitajate väärtused. Teistel olid näitajate väärtused üldjuhul kehvemal tasemel. Kalastiku uuringus selgus, et röövkalu on vähe ja lepiskalu palju, mis näitab kehva olukorda. Üks halb märk oli see, et vee põhjakihtides oli hapnikupuudus.

Uurisime ka setteid, et selgitada, kas neis on talletunud liiga palju toitaineid, mis võivad tugevalt mõjutada ökoloogilist seisundit. Kanali olemasolu jooksul kujunenud orgaanilisest ainest rikas kiht oli õhuke ja settest ei vabanenud veesambasse olulist kogust peamist toitainet fosforit.

Võib tekkida küsimus, kas ujujate-suplejate naha pinnalt võib erituda aineid, mis mõjutavad mitte ainult vee sanitaarset seisundit, vaid võivad ka veekogu väetada. Oleme oma varasemates uuringutes selgitanud, et isegi väga tundlikes veekogudes pole inimese kehalt erituvad toitained märkimisväärsed. Näiteks õhu kaudu satub vette aastas rohkem toitaineid kui suplejatelt.

Suplemisest tähtsam on aga inimese tegevus kallastel. Veekogude kallastelt, kus pinnas ei kannata tallamist, võib veekogusse kanduda olulisi koguseid toitaineid.

Veekogu säästvaks kasutamiseks on vaja detailselt teada mootoriga veesõidukite mõju just konkreetsele veekogule. Mõju võib olla vee läbipaistvusele, vee kvaliteedile, taimedele, kaladele ja muule elustikule.

Veetransport tekitab vibratsiooni, müra ja laineid, erodeerib kaldaid; avaldab mehaanilist toimet; segab veemassi; võib eritada ohtlikke aineid. Tiivikud segavad küll vett ja neil on teatav õhutamise toime. Ekslikult arvatakse, et see mõjub veekogule alati hästi. Pigem on sellise õhutamise mõju väga lühiajaline ja väikese ulatusega. Vetikate ja suurtaimede fotosüntees kasvuperioodil suurendab hapniku kogust seisuveekogus võrreldamatult rohkem kui mootorsõidukite tekitatav difusioon. Väikestel veekogudel peaks suplusperioodil üldjuhul hoiduma veetranspordi kasutamisest.

Anne kanali puhul on tähtis küsimus, kas veekogu püütakse kasutada loodusliku või tehisveekoguna. Jätkusuutlikum võiks olla n-ö poollooduslik suund, kus loodetakse suures osas veekogu eneseregulatsiooni võimele. Iga inimese kavatsetud tegevus või siis teisisõnu loodushüve kasutamine võiks sellest lähtuda.

Anne kanali ökosüsteemi tugevuseks tuleks pidada tehisveekogudest tavalisest suuremat vee sügavust, nõrkuseks aga väga nõrka veevahetust.

On tehtud ettepanek suurendada veevahetuse intensiivsust sellel teel, et kaevata väljavoolu truup sügavamale. See suurendaks põhjavee survet ja kannaks pinnavee kiiremini teise kanalisse.

Selle variandi puhul väheneks veemaht, mis ei pruugi olla hea. Üldjuhul on nii, et mida rohkem vett, seda suurem lahjendusefekt ja ka stabiilsem ökoseisund. Oleks hea teada saada kanali põhja täpset profiili ning kaaluda veetaseme tõstmist. Kuna Anne kanal on väike, siis isegi pisike taseme tõstmine võiks mahtu tublisti suurendada.

Üks idee on olnud kiirendada Anne kanali veevahetust, kasutades selleks Emajõe vett. Kuna kanali suplerannaga osal puudub otsene ühendus Emajõega, peaks selleks vett kanalist Emajõkke ja vastupidi pumpama. Samal ajal lisanduks veel põhjavee juurdevool kanalisse.

Leidsime, et Anne kanali veevahetuse parandamise eesmärgil on Emajõe vesi sobimatu. Veepumbad sogastaks vett, tõstaks setetes praegu tallel olevad toitained ringlusse. Sellisel juhul halveneks kanali vesi veelgi, sest fütoplanktoni ökoloogiline seisund tõenäoliselt halveneb ning see võib kaasa tuua veeõitsengu.

Võimalus on suunata Anne kanali kasutust aimates seda, milline tegevus mõjub veekogule tervislikult. Ökoloogilisele seisundile ja osaliselt ka sanitaarsele olukorrale mõjuks hästi veetaseme tõstmine, biomanipulatsiooni kasutamine – näiteks röövkalade lisamine – ning kaldaveetaimede osaline piiramine. Pilliroo niitmine avaks ka vaateid jõepoolselt küljelt.

Euroopa Liidu teadusprogrammi Horisont 2020 projekt BlueHealt (selle juht Eestis on professor Simon Bell maaülikoolist) on kuulutanud Anne kanali üheks juhtprojektiks Eestis. Kavandatakse maastikukujunduslikke võtteid veekogu paremaks kasutamiseks. Kõige õigem oleks aga kindlasti viia ellu esialgne plaan: ühendada praegused kanali kaks osa kokku.

Tagasi üles