Sinu brauser on natuke ajast maha jäänud. Et kõik töötaks, nagu vaja, palun uuenda enda brauserit.
Küpsised aitavad meil teenuseid edastada. Meie teenuseid kasutades nõustute sellega, et kasutame küpsiseid. ROHKEM INFOT >

Kas muuta hingamine kohustuslikuks?

KOMMENTEERI PRINDI ARTIKKEL
Saada vihje
Indrek Ints | FOTO: Erakogu

Eesti on seadnud eesmärgiks jõuda aastaks 2025 veeõnnetustes hukkunute arvu poolest Põhjamaade tasemele, mis tähendab maksimaalselt 20 uppunut aastas. Seepärast juhib päästeamet sel suvel teiste abinõude seas tähelepanu päästevestide kasutamise tähtsusele.

Tsiviilõiguses kehtib põhimõte: kõik, mis pole keelatud, on lubatud. Seega on meie igapäevases elus põhjendatud küsimus, kui palju peaks riik inimeste käitumist käskude ja keeldudega reguleerima.

Päästevesti kandmine veesõidukis ei ole kohustuslik. Selle üle, kas kirjutada vastav nõue seadusesse, on korduvalt vaieldud. Seni on jäänud peale mõte, et iga inimene otsustagu ise, kui kalliks ta oma elu peab. Käskudest ja keeldudest tulvil ühiskonnakorraldus viiks absurdini, kus lõpuks tuleks kehtestada ka söömise ja hingamise kohustus.

1959. aastal võeti Euroopa liikluses kasutusele turvavöö. Ligi 60 aastat hiljem võime tõdeda, et turvavöö vajalikkuses ei kahtle enam keegi. Ehkki omaette teemana käsitletakse turvavöö kasutamist bussides, on üldiselt ühiskond siiski omaks võtnud hoiaku, et turvavöö peab liikuvas sõidukis kinni olema. Tõsi, sellekohane nõue on meil ka seadusesse raiutud.

Eestis on teedel ja tänavatel ringi vuravaid autosid märksa rohkem kui veekogudel liikuvaid sõidukeid. Siin peitub ka põhjus, miks turvavöö tõhususest räägitakse tunduvalt sagedamini kui päästevesti tarvilikkusest.

Siin on üks juhuslikult silma jäänud kommentaar internetist: «Ma ei ole päästevesti vastu, kuid seda võin küll öelda, et merel ei tähenda selle kasutamine veel eluga pääsemist, kui oled üle parda läinud.» Tõsi, nii nagu autosse paigaldatud turvavöö, ei ole ka päästevest maagiline abivahend. Oli, on ja jääb selliseid õnnetusi, kus turvavööst või päästevestist pole kasu, aga suures plaanis jäävad need siiski üksikjuhtudeks.

Päris kindlasti pole õiglane esile tõsta erandlikke olukordi, kui vest on päästnud igal aastal sadu elusid. Olgu siinkohal illustratsioonina esitatud lühiuudis 2015. aasta 12. septembrist. «Täna õhtupoolikul vajas Aegna sadamas abi Viimsi elanik, kes oli äsja oma paadist ilma jäänud ning soovis Rohuneeme jõuda. Abivajaja oli veel mõni hetk varem saare ümber isikliku kummipaadiga lõbusõitu tegemas, kui teda ühtäkki tugev lainetus tabas ning mees merre kukkus. Õnnetus juhtus umbes kolmsada meetrit kaldast. Õnneks oli hättasattunul seljas päästevest, mis säästis hullemast.» Sellesarnaseid juhtumeid tuleb ette ikka ja jälle.

See, kui oluliseks inimene jõele, järvele või merele minnes päästevesti kandmist peab, on tihti kinni tema mõtteviisis. Pahatihti arvatakse, et ma oskan ju ujuda ja pealegi on vesti kanda ebamugav.

Tegelikult on need ajad, mil päästevest kujutas endast kõva massiivsetest korkidest koorikut keha ümber, ammu möödas. Nüüd on kõigile kättesaadavad eri tüüpi päästevestid – nii lastele, kaluritele kui sportlastele. Lihtsalt on vaja hetkeks teemasse süveneda ja leida just sinu vajadustele sobivaim ja õiges mõõdus vest.

Muide, unustada ei tohiks ka pere lemmikloomi. Ehkki see võib paljudele tunduda üllatusena, on fakt, et kõik koerad ei oska ujuda.

Veel üks kommentaar internetist: «Noh, nati ülepingutatud tundub nende ohutustegelaste jutt. Jah, kui tarbitakse alkoholi ja ujumisoskus piirdub koera ja konnaga, siis tuleb vesti kanda. Lapsed ka peaks kandma. Kuid hea ujumisoskusega mina ei pea vajalikuks. Suudan igas asendis vee peal hõljuda.»

Päästevest pole mõeldud ainult avamerel seilamiseks, vaid kasutamiseks ka jõgedel, järvedel ja väiksematel veekogudel.

Päästevestist on kasu ainult siis, kui see on seljas. Ümber läinud paadist või jahedas vees hulpides on selle kättesaamine ja selga panemine ülimalt keeruline, kui mitte võimatu – rääkimata olukorrast, kus inimene on õnnetuses viga saanud või suisa teadvuseta.

Aeg on näidanud, et inimesed kipuvad oma ujumisoskust üle hindama ning usuvad, et suudavad vees hätta sattudes endale tõmmata kaldal viibijate tähelepanu. Ekslikult arvatakse, et uppuja saab vees kätega vehkida ja karjuda. Tegelikult tuleb uppujal võidelda vee peal püsimise, lainete ja jaheda veega ning energiat vehkimiseks või karjumiseks ei jätku.

Ujumisõppe ajalugu on Eestis suhteliselt lühike. Üles on kasvanud mitu põlvkonda, kelle ujumisoskus on kesine. 2018. aasta jaanuarist rakenduva põhikooli õppekava järgi peavad lapsed saama kolmanda klassi lõpuks koolist eakohased veeohutusteadmised ja ujumisoskuse.

Eesti on seadnud eesmärgiks jõuda aastaks 2025 veeõnnetustes hukkunute arvu poolest Põhjamaade tasemele, mis tähendab maksimaalselt 20 uppunut aastas. See ei ole lihtne, aga kindlasti mitte võimatu. Küsimus on selles, kuivõrd iga eestimaalane suvatseb selleks oma panuse anda.

Eelmisel aastal uppus Eestis 47 inimest. Päästevest oli nõuetekohaselt seljas vaid ühel hukkunul. Iga kolmas inimene uppus järves. Seega on tähtis meeles pidada, et päästevest pole mõeldud ainult avamerel seilamiseks, vaid kasutamiseks ka jõgedel ja järvedel. Tänavu esimese kuue kuuga on uppunud 22 inimest.

Jah, me ei saa iial muuta hingamist kohustuslikuks. Küll aga võime väikeste tarkade liigutustega saavutada kokkuvõttes väga palju.

Tagasi üles