Sinu brauser on natuke ajast maha jäänud. Et kõik töötaks, nagu vaja, palun uuenda enda brauserit.
Küpsised aitavad meil teenuseid edastada. Meie teenuseid kasutades nõustute sellega, et kasutame küpsiseid. ROHKEM INFOT >

Tervise huvides

KOMMENTEERI PRINDI ARTIKKEL
Saada vihje
FOTO: Elmo Riig / Sakala

Üks mu sõpradest elas eelmisel kümnendil mõne aasta Inglismaal ning pidi seal mitu raksu üksjagu tõsise tervisehäda tõttu haiglas olema. Kord kodumaale naastes tunnistas ta, et ei tunne Eestis kõige suuremat rahulolu mitte musta leiva ja Põltsamaa kange sinepi üle, vaid teadmisest, et siin on väga tõhus ja töökindel meditsiinisüsteem – mitu korda vähem bürokraatlik, mitu korda kiirema ja sõbralikuma asjaajamisega, mitu korda odavam.

Et mul endal ei olnud toona (taevale tänu – pole ka praegu) isiklikku kogemust välismaistest meditsiiniteenustest, pani sõbra tõdemus mind esiotsa imestama. Olin minagi alateadlikult ja ehteestlaslikult harjunud mõttega, et kui millegi muu kirumiseks parasjagu põhjust pole, siis sant ilm ja puudulik arstiabi pakuvad vinguviiulile pasliku noodilehe igal juhul.

Sõbra pooleldi moka otsast öeldud lause jäi mind kummitama ja meenub ikka, kui avaliku aruteluruumi täidab hala ravijärjekordade pikkuse, perearstikeskuste mõttetuse, haiglavõrgu lombakuse või haigekassa külmaverelisuse üle.

Väitmata, et kõik on ideaalne, julgen siiski arvata, et Eesti haiglasüsteem on laias laastus arenenud just selliseks, nagu see meie tänapäeva oludes peab olema.

Meenus ka eelmisel nädalal, mil haigekassa oli avalikuks teinud raporti Eesti tervishoiusüsteemis pakutava ravi kvaliteedi kohta. Mind ei pannud turtsatama mitte niivõrd see, et dokument asetas mitme väikehaigla kontosse mõistusevastaselt suure operatsioonijärgse suremuse, kuivõrd see, et taas kord läks lahti pime vastandamine, kus ühele poole suruti väikehaiglad ning teisele Põhja-Eesti regionaalhaigla ja Tartu ülikooli kliinikum. Oli vaid tundide küsimus, kui selleteemalise uudise ajel oli üle Eesti (taas)tärganud teadmine, et enamiku meie haiglatega on asjalood väga halvad.

Tegelikult ei ole. Väitmata, et kõik on ideaalne, julgen siiski arvata, et Eesti haiglasüsteem on laias laastus arenenud just selliseks, nagu see meie tänapäeva oludes peab olema.

Kas me tahaks, et Jõgeval, Võrus või Põlvas paigaldataks näiteks liigeseproteese? Mina ei tahaks. Ilmselt ei tahaks ka Jõgeva, Võru ja Põlva inimesed, kui saaksid teada seda masti protseduuride maksumuse. 1,3 miljoni elanikuga riiki ei peagi mahtuma rohkem tipphaiglaid kui paar-kolm. Ja need on meil olemas.

See aga ei tähenda, et kohalikke raviasutusi poleks vaja. Nende asi on anda inimestele kodu lähedal viis põhiteenust, mille tarvis pole võimalik või mõttekas suuremasse keskusesse sõita. Esiteks erakorraline meditsiin. Teiseks enimvajatud eriarstide vastuvõtt esmase diagnoosi saamiseks. Kolmandaks lihtsamad lõikused. Neljandaks sünnitusabi. Viiendaks lootusetus seisus patsientide surmaeelne hoolekanne. Kõik muu on juba puhas boonus.

Praegu on eelnimetatud teenused maakonnakeskustes valdavalt olemas ja kuni kellelgi ei teki mõtet neid süstemaatiliselt välja suretama hakata, on kõik korras. Segane suremusprotsendi jutt tasuks inimestel oma tervise huvides lihtsalt ära unustada.

Tagasi üles