Sinu brauser on natuke ajast maha jäänud. Et kõik töötaks, nagu vaja, palun uuenda enda brauserit.
Küpsised aitavad meil teenuseid edastada. Meie teenuseid kasutades nõustute sellega, et kasutame küpsiseid. ROHKEM INFOT >

Haldusreform toob kaasa uute lippude ja vappide laviini

Lisatud video!

KOMMENTEERI PRINDI ARTIKKEL
Saada vihje

​Pärast haldusreformi jääb 213 Eesti omavalitsuse asemele vaid 79 linna ja valda. Sestap päädivad pikad liitumisläbirääkimised identiteediotsingutega: ülenurmelastest saavad kambjalased, Alatskivi elanikud peavad harjuma end pidama hoopis Peipsiääre valla elanikeks ning Tähtvere küla rahvas võib end hakata nimetama tartlasteks.

Lisaks nimede muutumisele saavad uueks ka paljud linnade ja valdade lipud ning vapid.

Heraldik Priit Herodese sõnul on vapp visuaalne tunnus, mis ühendab midagi temaga seostatavale kohale iseloomulikku ja eripärast. «See on nimi, nii nagu igal inimesel on oma nimi,» lausus ta. Loodavatele omavalitsustele on küll nimed klassikalises mõttes kokku lepitud, kuid nüüd tuleb need lahti mõtestada ning anda neile nimed heraldilises mõttes – sümbolites.

Selles valdkonnas täidab perekonnaseisuameti ülesandeid valitsuse sümboolikanõunik Gert Uiboaed. Omavalitsused korraldavad uue lipu ja vapi leidmiseks üldjuhul ideevõistluse. Kui võidutöö on selgunud, peab selle kooskõlastama Uiboaiaga, kel on voli otsustada, kas omavalitsuste värsked visuaalsed tunnused on kooskõlas riigis kehtestatud üldiste nõuete ning heraldikareeglitega või on tarvis neid muuta.

Valitsuse sümboolikanõunik Gert Uiboaed vaatab varem või hiljem läbi kõik uute omavalitsuste lipud ja vapid. / Sander Ilvest

«Siiani ei ole minu lauale veel ühtegi sellist lipu- või vapikavandit sattunud, mille oleks pidanud tagasi saatma kui sobimatu,» ütles Uiboaed. Ta lisas, et üldjuhul piisab, kui kavandeid vaid pisut korrigeerida.

Ranged heraldikanõuded

Tingimused, mida riik omavalitsussümbolite loomisele esitab, on küllalt üksikasjalised. Näitena võib tuua värvinõuded: heledate värvide ehk metallidena tohib kasutada kuldset ja hõbedast, tumedate värvide ehk emailidena aga sinist, violetset, punast, rohelist ja musta. Värve ei segata, need peavad olema kirkad.

Sümboleid kujundatakse üldjuhul kahe värviga, kui vaja, ka kolmega. Sealjuures peavad metallid vahelduma emailidega. See tähendab, et kuldse värvi kõrval ei saa paikneda hõbedane, vaid nende vahel peab olema mõni tumedam toon. Niisamuti ei tohi teineteise kõrval paikneda sinine, violetne, punane, roheline või must.

Neid reegleid on aga veel ja veel, rohkem kui valitsus linnadele ja valdadele ettegi jõuaks kirjutada. Uiboaed lausus, et õigupoolest ei olegi need mitte niivõrd valitsuse kehtestatud nõuded, kuivõrd heraldika kui teadusharu reeglid. «Heraldika on teadus nagu matemaatika,» sõnas ta ning lisas, et nii nagu matemaatilisi seaduspärasusi ei anna kokku võtta ühele A4-lehele, ei ole see võimalik ka heraldikas.

Kõnealused reeglid on kujunenud aastasadadega ning kindlatel põhjustel. «Kõik see on visuaalne kommunikatsioon. Kui me soovime sõnumi edasi anda, kuid me ei tohi kõnelda, siis peab meie pildikeel olema võimalikult selge, arusaadav ja meeldejääv,» selgitas ta. Just seetõttu on tarvis, et kohalike omavalitsuste sümbolid järgiksid sätestatud nõudeid ning saaksid valitsuse heakskiidu.

Sümbolite valimise protsessi riik omavalitsustele aga ette ei kirjuta. «Põhimõtteliselt on võimalik linnale või vallale valida lipp ka nii nagu 25 aastat tagasi. Kohalik külakunstnik joonistab kavandi valmis ja kui see nii vallajuhtidele kui riigikantseleile sobib, ongi otsus langenud,» ütles ta, kuid märkis, et tänapäeval eelistavad omavalitsused siiski avalikke konkursse.

Sümbolikomisjon valib

Omavalitsuste ühinemist koordineerivad üldkomisjonid nimetavad enamasti ametisse sümbolikomisjoni, mille ülesandeks jääb välja kuulutada konkurss ning anda esitatud töödele hinnang. Kohustust kaasata protsessi asjatundjaid või kunstnikke ei ole ja tavaliselt koosnevadki komisjonid pigem ühinevate linnade ja valdade ametnikest ning kohaliku kogukonna esindajatest. «Riik sekkub võimalikult vähe,» sõnas riigi sümboolikanõunik.

Tõnu Kukk / TPM

Heraldik Tõnu Kuke sõnul on asjatundjate vähene kaasamine probleem. Eesti praegused lipud ja vapid on tema arvates liiga eklektilised, ühtlasi esineb kohati ülekuhjatust, punnitatust või lihtsalt igavust. «Kui need praegu kuskil näitusel üksteise kõrvale seinale riputada, siis ei oleks vaatepilt just kõige maitsekam,» arvas ta.

Kuke meelest võiks omavalitsuste sümbolitega tegeleda disainerite rühm, nii kujuneks kogupilt ühtlasemaks. Rootsis on tema sõnul seda teed juba mindud.

Tõnu Kukk on Eesti üks viljakamaid lipu- ja vapiloojaid. Tema käe alt on tulnud nii Halliste, Illuka, Kohtla-Järve, Kõo, Tarvastu, Tudulinna, Põlva, Rõngu, Vigala kui ka Võhma sümbolid. Piirkondade identiteedi tabamine nõuab tema sõnul põhjalikku eeltööd ning vaja on uurida nii kohalikku ajalugu kui ka rahvakunsti.

Identiteedi otsinguil

Vigala valla vapp / TPM

«Püüan ära tabada kohapealsed uhkusobjektid,» lausus Kukk. Ta mainis, et teinekord on ta peale sattunud hoopis mõjusale legendile, mille peategelane saab kujundatud vapiloomaks. Nii sündis näiteks Raplamaal asuva Vigala vapp. Kukk jutustas, et legendi järgi kulgeb Vigala kiriku juurest maa-alune tee Vigala mõisa, teel aga peab vahti suur must koer, kelle valvata on raud­­ukse taga olev varandus (pildil).

Kuke enda lemmikud on niinimetatud kõnelevad vapid, millel kujutatavad sümbolid on tuletatud omavalitsuse nimest. «Kunagi 20 aastat tagasi tegin vapikavandi näiteks Lohusuu vallale. Kujutasin kahte sissepoole kaardus kala, mille keskel inimese suu. Vapp ütles selge sõnaga: Lohusuu,» jutustas kunstnik.

Sillamäe linna vapp / TPM

Riigi sümboolikanõunik Gert Uiboaed märkis, et praegustes «kõnelevatest vappidest» on kõige tuntum Otepää oma: mustal vapikilbil kuldne (karu)oti pea. Sillamäe linna vapi sinisel kilbil terendab aga kuldne mäekujuline sild (pildil).

Kolmas võimalus on vapil kujutada mõnda piirkonnale iseloomulikku objekti või loodusnähtust. Sellised on näiteks Alatskivi (Alatskivi loss), Elva (Arbi mänd), Meeksi (Mehikoorma tuletorn) ja Nõo (Püha Laurentsiuse kirik) vapp.

Tõnu Kuke sõnul on teinekord piirkonnale oluline mõni floora või fauna esindaja. Nii näiteks võiksid ühinevad Põlvamaa vallad ühise elemendina kasutada korviga kukeseeni, Peipsi-äärsed vallad aga hapukurki või sibulat. Kõige tähtsam on tema sõnul aga siiski see, et tavainimesed lipul ja vapil kujutatud sümbolitest kohe aru saaksid ega peaks neid eraldi tõlkima.

Kastre vald otsib uusi sümboleid

Tartumaal peagi sündivates uutes omavalitsustes on sümbolite valimine täies hoos. Näiteks avaldati sel teisipäeval Mäksa, Haaslava ja Võnnu vallast moodustuva Kastre valla sümbolikonkursi tulemused.

Erinevalt teistest ideevõistlustest ei otsitud Kastre konkursil aga üldse lõplikku lippu või vappi, vaid pelgalt motiivi – ideid, mida loodava valla lipul, vapil ja ametlikus dokumentatsioonis kasutada. Kõigist esitatud töödest valis sümboolikakomisjon välja kolm parimat (välja toodud all).

Kastre valla sümboolikakomisjoni koordinaatori Mart Keerutaja sõnul laekus kokku 30 tööd, otsustada oli keeruline ning välja praagiti mitmeid töid, mis eri põhjustel ei sobinud. «Mõned ideed mõjusid rohkem kaubamärgi või logona kui omavalitsuse sümbolina, mõned olid küll visuaalselt ilusad, kuid ei seostunud hästi piirkonnaga,» selgitas ta.

Keerutaja sõnul tekkis ühel hetkel komisjonil isegi tunne, nagu ei suudetakski sobivat tööd leida. «Komisjoni liige Margus Haavamägi võttis siis paberi kätte ja ütles: mõtleme nüüd ise, mis asjad meil peavad kindlasti vapil olema, millised sümbolid on vältimatud.» Sedaviisi jõuti valdasid iseloomustavate esmatähtsate motiivideni, nagu Emajõgi, muud veekogud ja loodus.

Kaaluti veel ka selliseid detaile nagu jõhvikas, tammetõru, kell ja Kalevipoja künnivagu. Keerutaja sõnul jäi vähe puudu sellest, et komisjoni liikmed oleksidki ise viiekesi uue vapi kujunduse loonud. Kuna kolm võidutööd võtsid komisjoni kujutletud sümbolid aga võrdlemisi hästi kokku, otsustati lõpuks ikkagi nende kasuks, rääkis Keerutaja.

Keerutaja sõnul tehti otsus just ideid korjata, mitte saada lippu või vappi valmiskujul, innustamaks osavõttu. «Ametlik sümboolika kätkeb nii palju heraldikareegleid ja tehnilisi nüansse, millega tavainimesed kursis ei ole. Mõte oligi teha konkurss üldrahvalikus vormis, et kui keegi tunneb, et tal on mõni väärt mõte, siis ta saaks selle esitada,» selgitas ta.

See, mis saab nüüd kolme võitnud tööga edasi, sõltub loodava valla ühinemiskomisjonist, mis otsustab, kas tööd on piisavalt väärt, et nendest lõplikult üks välja valida, või peab neid veel muutma. Pole välistatud seegi, et komisjon ei jää ühegi tööga rahule ning kogu protsessi alustatakse otsast.

Lõpliku otsuse Kastre valla sümbolite kohta teeb aga alles sügisel valitav uus vallavolikogu. Seega ei saa veel kindel olla milleski.

/ TPM

Enn Helemäe vapikavand

Vapikilbi ülemine osa on roheline, mis sümboliseerib loodust ja maaelu. Keskmine, hõbedane sakiline osa kujutab kunagise Kastre linnuse kaitsemüüri kolme sakki. Need kolm sakki sümboliseerivad ka kolme (Haaslava, Mäksa ja Võnnu) ühinenud valda. Vapikilbi alumine, sinine osa on kolm Emajõe stiliseeritud lainet, mis samuti sümboliseerivad ühinenud valdu.

Liina Kaldi vapikavand

Orglõikes rihm sümboliseerib Kalevipoja künnivagu. Soopihla õis tähistab Emajõe Suursood ja sooalasid. Ajalooline võti viitab rohketele mõisatele ja kunagistele uhketele linnustele. Silmusnelinurk on iidne looduse ühtsuse tähis ja kaitsesümbol, samuti viitab muistsetele asustustele ja leidudele.

Teele Lauri vapikavand

Vapil kasutatakse kaht värvi: sinist ja rohelist. Sinine värv sümboliseerib elujõudu ja uuenemist, roheline värv rahu ja lootust. Kaar vapi ülaosas tähistab valla kõrgeimat punkti Vooremäge. Sinine laine Emajõge ja teisi valla arvukaid veekogusid, roheline laine Suursood ja valla rohelisi loodusväärtusi, teiste hulgas Järvselja loodukaitseala ja Kiigeoru hiiesalu. Gustav Suitsu meenutuseks on valla vapil kell, mis sümboliseerib nii kiriku kui haridusasutuste vaimuvalgust.

Tagasi üles