Sinu brauser on natuke ajast maha jäänud. Et kõik töötaks, nagu vaja, palun uuenda enda brauserit.
Küpsised aitavad meil teenuseid edastada. Meie teenuseid kasutades nõustute sellega, et kasutame küpsiseid. ROHKEM INFOT >

Kunstimuuseum ERMi-järgses Tartus

2
KOMMENTEERI PRINDI ARTIKKEL
Saada vihje
FOTO: Kristjan Teedema

Kohalikud kunstimuuseumid on kõikjal maailmas esirinnas paikkonna ajaloo ja kultuuri tutvustamisel. Ükski moodne arvutividin kombinaatmuuseumi seinal ei suuda samaväärselt edasi anda selle paiga kunstilugu. (Vastukaja Lemmit Kaplinski 17. aprillil ilmunud arvamusloole.)

Linnavolikogu liige Lemmit Kaplinski tõstis tänavu kevadel tänuväärselt laiema tähelepanu keskmesse vahepeal unustuse hõlma vajunud Tartu kunstimuuseumi teema.

Mina ei oska tema kombel jagada muuseume maailma mõõtkavas ERMi-eelseteks ja -järgseteks. Üle ilma ja ka Euroopas avatakse iga kuu vähemalt üks kunstimuuseum. Näiteks tänavu suve hakul tehti lahti Renzo Piano projekti kohane «lendav» kunstimuuseumi hoone Hispaania põhjarannikul Santanderis, vaid poolesaja kilomeetri kaugusel kuulsa arhitekti Frank Gehry loodud Guggenheimi muuseumist Bilbaos.

Seega pole ERMi uus hoone mitte veelahe maailma ja kohalikus mõõtkavas, vaid võib osutuda teiste kohalike muuseumide surmaks stiilis «ühe juba saite, aitab teile küll».

Muuseumide efektiivsust on meil Eestis harjutud mõõtma viimasel ajal vaid külastajate arvuga. Suhtun sellesse pika hambaga, sest kahtlustan, et koondarvu sisse loetakse ka need ärikunded, kes teevad saalides, kohvikutes ja fuajeedes oma seminare, vastuvõtte, kontserte ja muud seesugust. Väheusutav, et kõik need õhtused Kumu või ERMi külastajad ka tegelikult muuseumis käivad peale hoone külastamise. ERMi uudsuse puhul vaadatakse ehk küll korraks ka ekspositsioon üle, aga hiljem hakkab see statistika meid muuseumi tegeliku külastatavuse puhul eksitama.

On eksitanud varemgi, näiteks nõukogude ajal, mil muuseume võrreldi säilikute arvu alusel. ERMi eelkäijas etnograafiamuuseumis mõõdeti iga korrespondendi kirje üks lehekülg ühe säilikuna. Tartu kunstimuuseumi arhiivi sellega ei mõõdetud ning arvesse läksid ikka tegelikud kunstiteosed. Oli sealgi graafikakunstis teiste eksemplaride osakond, mis käisid rändnäitustel koolides, aga need polnud eriti arvukad. Samas manipuleeris maakoolidesse viidud näitus külastajate arvuga, kuna siis läks arvesse kogu kooli rahvas ja kultuurimajas kogu kolhoosi rahvas. Üks keskpärane graafikanäitus võis seega läbida külakorda kõik Lõuna-Eesti koolid ja kultuurimajad ning külastatavus oligi ohoo! missugune.

Väita, et Tartu kunstimuuseum pakub ERMi ja Ahhaa keskuse kõrval huvi rohkem kohalikele, viitab vaid Lemmit Kaplinski kitsamatele isiklikele huvidele.

Olen ise olnud selline reisimees, kes osalt tänu oma kunstiloolase haridusele käib igal pool vähemagi võimaluse korral ka kohalikus kunstimuuseumis. Ja uskuge või mitte, vähemalt haritud maailmas (pole tähtis kas valges, mustas või kollases) on minusarnaseid inimesi küllaga. Sa ei tea midagi kohalikust kunstist, aga sa saad teada.

Seega on kohalikud kunstimuuseumid esirinnas kohaliku ajaloo ja kultuuri tutvustamisel. Ükski moodne arvutividin kombinaatmuuseumi seinal ei suuda samaväärselt edasi anda selle paiga kunstilugu. Ja alles järgmisena tulevad spetsiifilised ajaloomuuseumid, olgu nad linna-, ajaloo-, rahva- või sporditeemalised.

Uskuge mind: ma ei soovi kellelegi midagi halba ega arva halvasti ERMi kollektiivi püüdlustest. Aga selline «kõige muuseumi» idee jääb siiski pigem 19. sajandisse, mil oligi üks kunstkammer või kuninglik veidruste kogu ühe terve riigi ja kultuuri kohta.

On hea, et Ahhaa keskuse puhul loobuti sellega algul kaasas käinud muuseumi nimest, sest seda see ju pole. Tegu on suurepärase loodusseaduste tunnetamise sõuga, mis siiski ei asenda katsetusi kooli keemia- või füüsikatunnis. Kui rääkida teadusajaloo muuseumist, siis selleks on meie linnas ülikooli muuseum Toomemäel, ehkki sedagi sunnitakse külastajate arvu nimel tsirkust tegema.

Kui vaadata ERMi hoonet, kus samamoodi aeti alguses üles külastatavust, mitte sisu, oli mul kahju omaaegsest erialasest etnograafiamuuseumist. See on sama nagu lugu reklaamitavast kodumasinast, mis teeb kõiki töid. Nagu selline kodumasin ei tee tegelikult ühtegi tööd korralikult, ei näita ka kõike koguv ja näitav muuseum tegelikult mitte midagi piisavalt hästi.

Ma ei soovi kellelegi midagi halba ega arva halvasti ERMi kollektiivi püüdlustest. Aga selline «kõige muuseumi» idee jääb minu hinnangul siiski pigem 19. sajandisse, mil oligi üks kunstkammer või kuninglik veidruste kogu ühe riigi ja kultuuri kohta. Hiljem on muuseumid spetsialiseerunud. Tavapäraselt käituv haritud inimene ei lähe ju loodus- või tehnikamuuseumisse kunsti otsima.

Muidugi on üllas, et linna firmamuuseumidest vähemalt kunstimuuseum asetseks kesklinnas. Olen ise tegelenud kunstimuuseumi kohaldamisega Vallikraavi tänava hoonesse. Mingil põhjusel pidas kultuuriministeerium seda hoonet varisemisohtlikuks. Seda see kahtlemata polnud, pigem oli tuleohtlik. Nüüd on kunstimuuseum asutusena laiali lammutatud. Eks näis, missugustel tingimustel Vallikraavi tänava hoone müüki läheb ja kelle kätte vara liigub.

Kaplinski sinine unistus, et teeks Tartusse ühe kombinaathoidla (näiteks ERMi uude majja), kus siis kõik säilikud koos oleksid, on poliitilise ebapädevuse üks tunnuseid. Muuseum kui kogu, kui teadusasutus, kui kogude ja eriala populariseerija on terves maailmas ühes majas koos oma näituseruumide, restaureerimistöökodade ja kogudega. See on omamoodi koostöötav tehas, mida lammutatakse vaid vaestes oludes.

Küsigem, mida üks kunstimuuseum Tartu linnas üldse koguma peaks ja kellele seda näitama. Nagu ka seda, kes selle muuseumi üle peaks valitsema. Õnnetuseks arvati juba Jaak Alliku kultuuriministriks oleku ajal Tartu kunstimuuseum riiklike keskmuuseumide nimekirjast jõhkralt välja ning seejärel on see pendeldanud küll kohaliku tähtsusega muuseumi, küll kohaliku omavalitsusliku muuseumi staatuse vahel.

Ma ei tea, kuidas Signe Kivi ja Rein Langi reformarliku kultuuripoliitika tasemel muuseumidest sihtasutuste tegemine tulevikus saaks mingi päästev õlekõrs olla. Kui keegi teab, siis selgitagu. Kaks kümnendit tagasi tahtsid juristid igast asutusest teha aktsiaseltsi, et juriidikat lihtsustada. Õnneks jäi see vaid ideeks.

Kunstimuuseum sai küll ühe esimesena Eesti muuseumidest midagi uusehitise taolist. Muuseumil oli väga vaevaline ja kulukas tõestada nii Vallikraavi tänava maja kui ka poolakate restaureeritud Raekoja plats 18, niinimetatud viltuse maja endistele omanikele tagastamise põhjendamatust. Ometi sai Tartu linnavalitsus äkitselt viltuse maja enesele.

Nüüd siis halabki Kaplinski, et linnal puudub kunstimuuseumi üle vastutus ja kontroll. Ometi on see muuseum püsinud iseseisva teadusasutusena, ja üsnagi edukalt.

Ma ei taha öelda midagi uue direktori Signe Kivi kohta, kel juba üks lammutamiskogemus selja taga, et kas siin Tartus enam midagi lammutada ongi. Igatahes vaatles Lemmit Kaplinski oma eelmises kirjutises muuseumide liitmist ja lahutamist kui mingit administratiivset pisiküsimust, mida see kahtlemata pole.

Tagasi üles