/nginx/o/2017/07/14/6892119t1h4490.jpg)
Tartu filatelist Kaido Andres ütleb, et muidugi saab tööpingeid maandada metsajooksu tehes või puid lõhkudes või viina võttes, aga tema kogub marke. Oma laia silmaringi ja asjatundlikkuse tõttu lahkab ta kõige vastuolulisemaid teemasid. Kuidas sünnivad margimaailma kurioosed lood, kas margi pärast võidaks sooritada rööv, miks on viguriga margid hinnas, kuidas saada rikkaks ning millal filateelia välja sureb.
Ma olen keskmiselt vaene inimene, aga kui mind huvitavad margid, siis kuidas peaksin alustama?
Filateeliat saab alustada peaaegu ilma rahata, kui asuda otsima näiteks viguriga marke.
Marke, mille pildil on mõni trükiviga, katkine täht või number, vale värvilaik või muutunud toon. Või on perforatsioon paigast nihkunud või liim valel küljel…
Sa ostad mõne sendi eest midagi, aga sul on võimalik see mitmesaja euro eest maha müüa.
Tõesti või?!
Kõik sõltub ju sellest, kes mida vaatab. Mõni vaatab aadressi, mõni templit, mõni margipilti, mõni plekikest. Ja vastavalt sellele ostab ja müüb. Nii mõnigi asi filateelias, mille hind on praegu 2000 või 3000 Ameerika dollarit, on ostetud kunagi 2 või 3 dollari eest. Need ei ole igapäevased lood, aga neid kohtab.
Nipp on selles, et sul peab marke või kirju endale muretsedes olema endal rohkem teadmisi, kui sellel, kes seda müüb.
Aga mingite täppide ja defektide tagaajamine, kas see pole pisut veider?
Jah, kuskil on piir, ja mina neid viimaseid väikseid täppe ei korja ka. Eesti uuema aja viguriga markidest on mul päris hea kogu, see tähendab, et ehk puudu on sealt 10 suuremat asja.
Samas kogumiseteemasid on ju lõputa hulk.
Meil on filatelistide seltsis üks proua, kelle neiupõlvenimi oli Utt. Tema kogub lambapildiga marke. Tean proviisorit, kes kogub ravimtaimedega marke. Tean, et Rootsis on üks keskealine daam, tema kogub ninjakilpkonni – tuntud tegelased ühest multifilmist.
Samuti võib kogumine olla hoopis geograafiapõhine tegevus.
Mõni vana kiri, mis Lõuna-Ameerikas maksab 10 eurot, on Euroopas väärt kümneid ja sadu kordi rohkem, ning vastupidi.
Niisiis, pidupäev ei ole see, kui sa saad mõne kauaoodatud kalli eksemplari omanikuks, vaid hoopis see, kui jäätiseraha eest saad mõne asja, mis on väärt kuupalka.
Aga kas see siis mitte pettus ei ole?
Ei ole! See on eelkõige teadmiste paraad. Müüja müüb ühte asja, aga ostja näeb samas asjas midagi muud ja väärtuslikumat.
Piltlikult öeldes: üks müüb kirjal olevat postitemplit, aga teine ostab selle kirja templil oleva kuupäeva pärast, kuna teab, et selle kuupäevaga tempel on üliharuldane.
Näiteks Tartu ülikooli teema puhul, mida mina kogun, müüb keegi mulle kirja mingist aastast, aga mina ostan kirja hoopis saatja või saaja pärast.
Tõsi, see kõik eeldab teadmisi ja piisavat lugemust ning loomulikult head mälu.
Tooge mõni näide päriselust, kus paarist sendist on sündinud varandus!
Realne lugu Rootsist, mis räägib 1855. aastast pärit kollasest kolmekillingisest margist, mille leidis 1885. aastal 14-aastane Rootsi koolipoiss Georg Bachman ning teenis selle müügiga seitse rootsi krooni.
Täna on see mark maailmas üks kallimaid ja maksab üle 3 miljoni euro. Põhjus – kollane kolmekillingiline mark trükiti kollasena kogemata, tegelikult pidi see roheline olema. Seda marki on järel vaid üks eksemplar.
Kas sellest on siis veel kallimaid marke?
Maailma kõige kallima margi hinnani on sel kollasel kolmekillingilisel veel kõvasti minna.
Kõige kallim mark omandati viimati oksjonilt 12,5 miljoni dollari eest ning selle tänane omanik on üks jalatsidisainer.
Jutt on 1856. aastal trükitud Briti-Guajaana ühesendisest margist, mis lasti välja magenta paberil, sel puudub perforatsioon ning see on välja lõigatud kaheksanurksena.
Margi leidis 1873. aastal üks 12-aastane poiss Louis Vernon Vaughan oma onu kirjade hulgast ning müüs selle mõne nädala pärast edasi kuue śillingi eest kohalikule kollektsionäärile. Ja nii see läks. Tänapäeval on see maailma ainueksemplar.
Kas pole aga nii, et mark on natuke nagu vanapaber. Seda on vaja seni, kuni kiri adressaadini jõuab ning siis see ongi nagu vanapaber?
Võib nii öelda, et miljonist postmargist umbes 1000 satub niisuguste kirjade peale, mis jäävad kollektsionääride keskel ringlema, niisiis 0,1 protsenti. Ülejäänud jah – hävitatakse.
Postimehe toimetuses käis veel mõned aastad tagasi üks vanem härra küsimas vanu ümbrikke. Lugejad saadavad ju praegugi kirju aeg-ajalt tavapostiga. Kuna me teadsime, et iga paari kuu tagant astub see mees toimetusest läbi, siis nii mõnigi ajakirjanik hoidis talle saabunud kirjade või kutsete ümbrikud alles. Kas ehk temagi oli filatelist?
Tartus on neli asutust – haigekassa, politseiamet, maksu- ja tolliamet ning ajalehetoimetus, kust neid ümbrikke korjamas käiakse.
Mina ise ei käi, mina juba ostan. Olen selles ahelas kas teine või kolmas. Keegi on enne mind neid ümbrikke patakate kaupa kogunud ja edasi müünud. Kui keegi ostjatest on leidnud sealt midagi huvipakkuvat, siis tema juba pakub mulle.
Reeglina ei ole need asutustes käijad ise filatelistid, vaid lihtsalt pensionärid, kes teenivad sel viisil oma napile sissetulekule lisa.
Aga siis peaks igal filatelistil olema natuke ka vahetuskaupa. Kas teil on?
Mina ei müü midagi ning ma ei osta endale reeglina ka midagi sellist, mis mind ei huvita.
Aga jah investeerimisfilateelia eksisteerib Eestiski. Seda võib pidada üheks pensionisambaks.
Igal kevadel tuleb välja mõni vanem härrasmees paari hea asjaga, millest ta on otsustanud loobuda ja need ära müüa. Sest suvi on ees ning tal on kodus proua, kes on öelnud, et tahab reisile minna.
Müüakse midagi ära ning reisiraha ongi koos.
On aga ka päris investeerijaid ehk neid inimesi, kes ostavad teadlikult kokku, arvestades, et kümne aasta pärast on nende kokkuostetud eksemplaride hind kahekordistunud.
Aga siin on ka teine paradoks. Seni kuni sa ei ole leidnud oma asjale ostjat, ei ole sel hinda. See ei maksa midagi.
Kas ei või olla siis nii, et ühel päeval, kui mul oma arvates lõpuks markidest suur varandus koos, on filateelia lihtsalt välja surnud?
Kui oksjonimajade järgi vaadata, siis vanade asjade nõudlus aina kasvab, eriti postiajalugu kirjeldavate esemete puhul. Vana kiri ja kirjaga kaasas käiv ümbrik ja mark jutustab alati mõne piirkonna lugu. Vanu asju korjatakse ning 1970. aastate asjad on juba vanad.
Uued ei ole jah nii põnevad, aga ka need saavad vanaks. Niisiis tasub uusi marke ja ümbrikke siiski samamoodi korjata ja hoida.
Kas tänapäeval võiks uusi haruldusigi tekkida, nagu see kollane kolmekillingiline või ühe-sendine magentapaberil mark?
Üks selle sajandi kurioosum on seotud Saksamaal välja antud Audrey Hepburni margiga, mis pidi ilmuma täiesti tavalise tiraaźiga. Aga kuulsa näitleja Audrey Hepburni poeg, kes oli kirglik suitsetamise vastu võitleja, keelas tiraaźi ära, kuna ta ema oli sel margil kujutatud daamina, kes elegantselt hoiab suus pitsiga sigaretti.
Enne tiraaźi hävitamist oli jõutud 20 marki sellest seeriast siiski ära saata deponeerimiseks juba Saksamaa majandusministeeriumisse. Ja siis need 20 marki kadusid sealt ministeeriumist!
Nüüd on need kuidagi välja ilmunud, makstes 40 000 ja 60 000 eurot tükk.
Järelikult peaksid margikogujad kartma röövijaid?
Kui jutt käib väga haruldastest asjadest, siis nende puhul on ju teada, kelle käes need on. Varastada on võimalik, aga neid varastatud asju nii-öelda realiseerida, on peaaegu võimatu. Eestis on olnud juhus, mil üks kogu varastati, aga paari päeva pärast saadi see tagasi.
Kas teie ise olete sel aastal saatnud margiga kirja posti teel?
Jah, ühe olen saatnud.
Eesti Post saab järgmisel aastal 100 ning me korraldame Tallinnas rahvusvahelise näituse, kuhu paneme välja väga paljud Eesti-teemalised kogud kõikjalt maailmast.
Et saada näitusele suuremat kõlapinda, siis tuli mul ühendust võtta Euroopa filateelia katusorganisatsiooni presidendiga, kes asub Taiwanis, ning ma saatsin talle meiliga kirja, skänneerides selle lõppu oma allkirja. Eestis toimiks see suurepäraselt.
Vastust ei tulnud ega tulnud, kuigi kõik oli eelnevalt kokku lepitud.
Siis saatsin ma sellesama meili koopia paberil ja posti teel, ja siis lõpuks tuli sellele ka ametlik vastus.
Me oleme siin Põhjamaades nii harjunud asju ajama meiliga, aga mõnel teisel maal ei maksa elektronkiri veel midagi, vähemalt mitte enne, kui selle juurde ei ole saadetud posti teel ametlikku paberil kirja.
Te siis usute, et filateelia ei kaogi?
Kõik siin ilmas lõpeb kunagi, ka filateelia. Interneti tulekuga muutus filateelia-alane oskusteave ja informatsioon aga laialdaselt kättesaadavaks.
Täna ei ole haruldane see, kui kogutakse teise maailmajao asju. Samuti on võimalik, et sind huvitavad materjalid on saadaval Hiinas, Jaapanis ja mujal. Enne internetti jäi see osa võimalustest kasutamata. Jaapanlased korjavad Eesti postmarke ja eestlased Jaapani omi.
Jah, tuleb tunnistada, et kogujaid on jäänud vähemaks. Sest on ju lisandunud palju muid võimalusi oma vaba aja sisustamiseks.
Teine suundumus on, et vanade ja vanemate postmarkide hinnad jätkuvalt tõusevad. Vanad Eesti head postmargid on Saksamaa oksjonitel väga hästi minev kaup, mida sageli Eesti ostjad endale enam lubada ei saagi.
Kolmandaks: maailmanäituste osalejate arvud on aastast-aastasse kasvanud. On tavaline, et kolmandik näitusetöid lükatakse tagasi, kuna lihtsalt ei ole füüsilist ruumi nende eksponeerimiseks. Näiteks eelmise aasta New Yorgi maailmanäitusel lükati tagasi üle 2300 töö! See räägib iseenda eest.
Lõpuks, kellele ikkagi sobib filateelia?
Võib öelda, et filateelia kandepind laieneb seal, kus on tugev keskklass.
Eestis on filatelistide klubide liikmeid samapalju kui neid on Lõuna-Aafrika Vabariigis, kus rahvast on 20 korda enam.
Rootsiga võrreldes on Eestis kogujaid 100 000 inimese kohta kolm kuni neli korda vähem
Filateelia sobib nendele inimestele, kes iseendaga väga hästi läbi saavad ning kes hindavad aega koos iseendaga. See on tubane tegevus, sellega võib tegelda kuni surmani ja kas või ratastoolis.
Valdav osa filateliste on suhteliselt kinnised inimesed. Kui oled seltskonnalõvi, siis see ei pruugi see sulle kõige paremini sobida.
