/nginx/o/2017/07/14/6889879t1hf479.jpg)
Kaido Andres käis esimeses või teises klassis, kui sattus Järvakandi keskkooli margikogujate ringi, mida vedasid kohalikud filatelistid. Sport ja loodus olid kahtlemata need teemad, mis poisikest kollektsioneerima meelitasid.
Enamasti jääb filateelia teismeliseeas soiku, tulevad uued huvid. Aga kui pisik veres, siis … Näiteks pärast neljakümnendaid eluaastaid, mil pere loodud ja lapsed kasvavad, võib inimesel tekkida igatsus päris oma hobi järele. Kaido Andres äratas endas margikoguja üles kümmekond aastat tagasi põhjusel, et millegagi on vaja töömõtteid tappa.
«Kui sellega hakata tegelema alles pärast pensionile jäämist, ei pruugi olla enam piisavalt rahalisi vahendeid,» märkis ta. «Samas on filateelia tubane hobi, sellega saab tegelda kuni surmani, ja isegi ratastoolis.»
Kaido Andrese eneseteadlik elu jääb Tartu ülikooli kahe suure juubeli vahele. Temast sai arstiteaduskonna tudeng 1982. aastal, mil tähistati ülikooli 350. aastapäeva. Ja nüüd viieteist aasta pärast saab ülikool 400.
Ta ise usub, et võib-olla just sellepärast on teda kõige enam paelunud filateelias Tartu ülikool, ükskõik kuidas ülikooli ajalugu ja inimesed markidel, ümbrikel, kirjadel väljenduvad.
Kaido Andres töötab ühes laborite ja meditsiiniruumide sisustamisega tegelevas firmas ning seetõttu tuleb tal sageli viibida kas Riias, Berliinis või Pariisis. Kui tööasjad aetud, ei käi ta linna peal luusimas, vaid sulgub hotellituppa ja kulutab kogu kingitud aja filateeliaga tegelemisele. Internet on avanud ligipääsu kogu maailma turule ning kirjandusele, kust filateelia-uudiseid välja sõeluda ja kirjavahetust pidada.
Kõige kallim leht, mis Kaido Andresel kogus on, puudutab 1941. aastat, mil anti välja kuuest margist koosnev sari kõige tuntumatest hoonetest Eestis – Tartu Ülikoolist, Pikast Hermannist Toompeal, Kivisillast, Narva jõe kalda kindlustest… Pool nende markide tariifist lunastas tollal postimaksu, teine pool läks ülesehitusfondi. Neid marke trükiti Tartus ning Kaido Andrese kogus on esindatud üks suveniir- ehk proovileht, mida lasti välja kümmekond tükki ja millest ainult kaks on teadaolevalt alles. Üks neist on Kaido Andresel.
Selle haruldase, kuuest margist koosneva proovilehe kõrvale on Kaido Andres sättinud ka samast sarjast käibele läinud Tartu Ülikooli peahoonega vigamarke, mõnel perforatsioon viltu või perforatsioon topeltreaga või mingi muu viga.
«Niisuguse komplekt võiks kokku väärt olla ühe kesklassi auto,» ütleb ta.
Kui Kaido Andrese üks kogu jutustab Tartu ülikooli ajaloost, siis teine suure piibli paksune album peidabki endas uue Eesti viguriga marke ning neist kõige märkimisväärsetest vigamarkidest on tal puudu ainult kümmekond.
Mida aeg edasi, seda harvem neid liikvele satub, sest trükitehnika ja kontroll paranevad. Aga aeg-ajalt ikka midagi juhtub.
/nginx/o/2017/07/14/6889879t1hf479.jpg)
Eriti väärtuslik on see, kui mõni veaga mark on sattunud esimese päeva ümbrikule.
Üht esimese päeva ümbrikku Kaido Andres uhkusega näitabki. Seal on jõulumark, välja lastud 1993. aastal, peal Haapsalu toomkirik ning oh õnne, taevas särab valge täpike, mida võiks ka ilutulestikuraketiks pidada, kuid mida seal kindlasti olla ei tohiks.