Jahutatud mehed pääsesid ajukahjustusest

«Ma olen Soomes ja Norras töötanud, ma tean, mida tähendab ülepinge, öötöö ja suur füüsiline koormus,» ütleb ehitaja Raimond Vanker, otsides põhjust, miks tabas teda ühel hommikul infarkt. Abikaasa Aive Paalits on oma mehega läbi käinud kõik sammud infarktist kuni taastumiseni ning on arstidele, kes ta kaasa päästsid, ülimalt tänulik. Foto: Sille Annuk

Raimond Vanker on infarkti üle elanud 41-aastane mees. Ametilt ehitaja. Kui mõni tellija ta enda juurde põrandat plaatima kutsub, saab kutsuja väärt meistri. Ainult plaadid tuleb töömehele ette tassida.

«Vanasti, enne infarkti tõstsin ma palju, kui vaja tõsta oli,» ütleb Raimond Vanker väikse muigega. «Nüüd tõstan nii palju, kui ma võin tõsta.»

Sel nädalal võttis Raimond Vanker endale nädalase puhkuseaja ja käis naisega mitu korda Tartu Auras ujumas. «Ega objektil rahmeldades südant treeni – südame treenimiseks tuleb eraldi aeg võtta,» teab ta.

Jüri Ruus on 54-aastane, üliraskest südamepuudulikkusest välja tulnud mees, kes töötab Tallinna Ülikooli rahvusvaheliste sotsiaaluuringute instituudis vanemteadurina. Tema põhiline töö käib arvutiga.

Igal õhtul, kui Jüri Ruus koju läheb, leiab ta aega vähemalt tunniseks jalutuskäiguks. Talvel suusatab. «Tervis on elus kõige tähtsam asi,» märgib ta napilt ja peab jutus väikse pausi.

Üks saatusejoon

Neid kahte täiesti erineva eluga meest ühendab üks väga tugev joon. Nad mõlemad on üle elanud äkksurma, olnud teadvuseta enam kui 10 minutit ning taas jalule tõusnud.

Sarnane on seegi, et nende mõlema puhul on ravimeetodina kasutatud pealtnäha erakordset viisi – jahutamist.

Tartu Ülikooli Kliinikumi kardioloog Toomas Jalakas ütleb selle kohta «hüpotermia». See tähendab, et inimese kehatemperatuur viiakse normaalsest mitu kraadi allapoole – täpsemalt 33 kraadini – ja hoitakse nii 24 tundi.

Toomas Jalakas ütleb, et tegelikult ei käi jutt mingisugusest erilisest suurest uudisest. Jahutamist kasutati juba Napoleoni sõdade ajal lootuses, et jäsemete vigastused paranevad siis kiiremini.

«Aga sellisel viisil jahutamine, nagu me sellest tänapäeval aru saame – et inimese kehatemperatuur viiakse tervikuna mitu kraadi madalamale lootuses pidurdada närvisüsteemi kahjustusi –, sai meditsiinis alguse 1940. aastatel,» selgitab Jalakas. «Tõestatud efek­­tiivsusega on see meetod kasutusel aga alates selle aastatuhande algusest.»

Vereringe seiskuse korral on ajukahjustuse kujunemine Jalaka sõnul väga mitmetahuline protsess.

«Üks asi on otsene kahjustus, mis on tingitud sellest, et väga suure energiavajadusega organid jäävad hapnikuvarustuseta,» räägib ta. «Teine asi on aga, et vereringe taastumisel vallanduvad uued protsessid, mis võivad omakorda olla organismile kahjulikud.»

Jalakas toob näite. Vereringe taastumisel aktiveerub immuunsüsteem ning asub keha teatud piirkondi kohe revideerima ja hindama. Kui immuunsüsteemile näib, et kõik ei ole enam kaugeltki nii heas seisukorras, kui peaks, asub ta organismi teatud osi hävitama. Ka neid, mis mõningatel muudel tingimustel võiksid taastuda. Ja niisuguseid kahjulikke protsesse vallandub organismis mitu.

«Kehatemperatuuri jahutamisel on võimalik anda organismile varuaega, et ta suudaks end ise taastada, ja nii saab kahjustusi minimeerida,» sõnab Jalakas.

Haiged, kelle puhul jahutamismeetod kõneks tõuseb, on peamiselt südame- ja vereringeseiskusega inimesed, sagedasti just infarkti üle elanud ja raske südamepuudulikkusega haiged.

Raimondi surm

Patsient Raimond Vanker mäletab täpselt – see oli 2009. aasta 12. mail. Ta ärkas hommikul kell viis üles ja tundis, et õlas oli valu.

«Ma seostasin seda nädal aega tagasi tehtud raske tööga, mil suur raksakas liigesest läbi käis,» rääkis ta.

Raimondi abikaasal Aive Paalitsal on selle päeva hommik samamoodi minuthaaval peas. «Ma vaatasin, et ta on näost nii hall ja imelik ning kuidagi väga loid. Ütlesin, et  lähme ikka kiirabisse,» meenutab naine. «Me elame Elvas ja kiirabi on lähedal.»

Raimond Vanker mäletab, et astus kiirabi uksest sisse ja  jõudis arstile öelda: «Õlg valutab!» Ise oli mõelnud, et ei tea, kuidas see arstile paistab, kui hommikul kella viie-kuue ajal astub uksest sisse suur mees, kes räägib, et ta õlg valutab.

Kahe sekundi pärast viskas see valutava õlaga mees end põrandale pikali.

Jüri surm

Jüri Ruus räägib teistsugust lugu. Kolm aastat tagasi suvel Hiiumaal suvilas töötades märkas ta oma põlveõndlas roosat laiku. «Mida tühja see ikka on,» mõtles ta ega pööranud lööbele tähelepanu.

Nelja nädala pärast kadus mehel jaks. Ta ei jõudnud ei trepist üles astuda ega isegi mitte jalutada. Tuttav kardioloog vaatas ta läbi. Selgus, et suvise roosa laigu põhjuseks oli puugihammustus ja puukborrelioosibakter oli jõudnud tema südamelihast juba ulatuslikult laastata.

«Ja siis ühel hommikul kell seitse vajusin koomasse,» räägib ta. «Ma ei mäleta sellest midagi. Aga ma tean, et mu arstiteadust õppiv poeg tegi mulle kunstlikku hingamist. Ja kiirabi tuli ruttu.»

Toomas Jalakas ütleb, et ajalimiidid, mil südameseiskumise tagajärjel tuleb ravimeetodina kaalumisele inimese jahutamine, on ühest küljest kindlad, teisest küljest aga suhtelised.

Kui inimese vereringe taastumiseni läheb aega kuni viis minutit, on kahjustused nii väiksed, et jahutamist pole veel mõtet rakendada. Kui aeg südameseiskumisest vereringe taastumiseni on kümme minutit ja enam, siis juba küll. Samas – väga pika aja möödumisel ei pruugi jahutamisest enam abi olla.

Seejärel rõhutab Toomas Jalakas seda, et jahutamine ei ärata kedagi ellu ega asenda elustamist. Jahutamine on vaid vahend, kuidas aidata inimesel ärgata võimalikult väikse ajukahjustusega. Aga jahutamine samal ajal elustamisega võib patsiendi šansse parandada küll.

Tartu kiirabiautodes on võimalik jahutamine juba haiglasse sõites. Seda tehakse külmakottidega ja patsiendile külmi lahuseid manustades.

Jahutamise protseduur haiglas näeb välja aga hoopis teistsugune. Külmkappi, kuhu patsient sisse lükata, ei ole.

Toomas Jalakas räägib intravaskulaarsest ehk soonesisesest jahutusmeetodist, mis on maailmas tulnud kasutusele 2004. aastal. See tähendab, et imepisikeste balloonidega kaetud kanüül viiakse patsiendi õõnesveeni.

Jahutamist juhib arvuti

Patsiendi kõrval olev aparaat kujutab endast ringsüsteemi, mis paneb jahutatud vedeliku mööda torukesi liikuma, viies seda veenis olevate balloonikesteni, mis siis jahutavadki südame poole liikuvat verd.

Patsiendi enda kehatemperatuuri mõõdetakse aga põide viidud kateetriga, mille otsas on termoandur. Kogu süsteemil hoiab silma peal arvuti. Jahutamise ajal on haige sügavas unes ega mäleta pärast midagi.

Aive Paalits, kes oma jahutatud meest Raimond Vankrit vaatamas käis, räägib sellest vaatepildist kui üsna õudsest kogemusest.

«Ta lamas seal nagu surnu, oli nii liikumatu, väga kahvatu,» meenutab ta. «Ma ainult korraks puudutasin teda ja ütlesin, et kõik on hästi, me oleme siin ja tuleme varsti jälle.»

Mis oleks juhtunud Raimondi ja Jüriga ilma jahutamismeetodit kasutamata?  Toomas Jalakas ütleb, et sellele küsimusele ei saa vastata.

Ta toob teoreetilise näite, et kui ette kujutada kahte rühma haigeid, kellest ühtesid ravitakse tavalisel viisil ja teiste puhul kasutatakse jahutamist, siis teisel puhul on oodata umbes 30–50 protsenti paremaid tulemusi kui esimesel. Mõningal juhul mõjub jahutamine soodsalt ka põhihaiguse kulule.

Jalakas rõhutab aga, et rohkem kui miski muu aitab patsient ennast ise. «Arstide tegevusel ei ole palju mõtet, kui patsient ennast ise ei ravi ja ta lähedased teda ei toeta,» ütleb ta.

Patsiendi tahtlik jahutamine

•    Patsiendi kehatemperatuur viiakse normaalsest mitu kraadi allapoole ja hoitakse 33 kraadi juures 24 tundi. Patsient viibib sügavas unes.
•    Meetodit kasutatakse vereringeseiskusega inimestel ajukahjustuse vältimiseks, andes sel viisil organismile varuaega end ise taastada.
•    Pärast 24 tundi jahedust on patsiendi ülessoojendamine samuti pikaldane protsess, mis võtab omakorda aega 8 tundi. Ülessoojendamine käib tempos 0,3 kraadi minutis.
•    Tartu Ülikooli Kliinikumis on jahutatud 2008. aastal 6,  2009. aastal 13, 2010. aastal 21 ning tänavu 9 haiget – kokku 49 patsienti.