Sinu brauser on natuke ajast maha jäänud. Et kõik töötaks, nagu vaja, palun uuenda enda brauserit.
Küpsised aitavad meil teenuseid edastada. Meie teenuseid kasutades nõustute sellega, et kasutame küpsiseid. ROHKEM INFOT >
Postimees 160 Juubeli puhul loe seda lugu tasuta!

Filatelist Kaido Andres ootab sünnipäevi, et endale kinke teha

KOMMENTEERI PRINDI ARTIKKEL
  • ERMs on kolm päeva avatud Eesti filatelistide seltsi 25. näitus.
  • Näeb postiajalugu 17. sajandist kuni tänapäevani, postkaarte Pärnust Moskvani.
Kollektsionäär Kaido Andrese lemmikteema on Tartu ülikool filateelias ning uuel Eesti ajal käibele sattunud viguriga margid. | FOTO: Sille Annuk

Kaido Andres saab tänavu 55 aastat va­­naks. Sünnipäev jõuab kätte sügise poole, aga sünnipäevakink on tal juba olemas. See ei ole midagi suurt, mahuks teksapükste tagataskusse. Aga siiski peab ütlema  – see asi on suur!

Jutt käib kuningas Gustav Adolf II isiklikust kirjast 1616. aastal. Kaido Andres ostis selle kirja ühelt oksjonilt, makstes selle eest kaks ja pool Eesti keskmist palka.

Kõikide märkide järgi saab seda 400-aastast kirja ka täna Eesti Rahva Muuseumi filateelianäitusel näha. Näituse korraldab rahvusvaheline Eesti filatelistide selts ning selle üks organiseerijaid ongi Kaido Andres.

Gustav Adolf II isiklik kiri 1616. aastal ehk ajal, mil ta Tartusse ülikooli asutamise peale sugugi ei mõelnud. / Erakogu

Näiteks oli üks õigusteaduste professor promoveerinud õigusteaduste doktoriks koguni oma isikliku rätsepa!

Maailma esimene postmark anti välja Suurbritannias 1840. aastal ning seega oleks margiajalugu vaid 177-aastane. Filateelia kaevub aga sajandeid kaugemale ning see tähendab kollektsionääride huvi kogu postist läbi käinud materjali vastu. Olgu selleks kirjad, ümbrikud, postkaardid, rahakaardid, isegi arved. Ning loomulikult templid ja pitsatid ning kõik muud märgid, mis annavad tunnistust posti liikumisest.

Gustav Adolf II kiri, kus ta räägib oma sugulastest, sobib Kaido Andrese Tartu ülikoolist jutustavasse kogusse aga nagu täpp i-le.

Ta album Tartu ülikoolist on raske nagu tina ning ühe käega seda laualt üles ei tõsta. Selle väikesed eksponaadid on paigutatud A4-formaadis kiletatud lehtedele, mis omakorda on paigutatud suurtesse plasttaskutesse.

Niisugust albumit Tartu ülikooli kohta ei leia maailmast mitte kuskilt. Niisama lehti lapates võiks hakata igav – pilte ja värve on vähevõitu.  Kui aga kuulata Kaido Andrese kommentaare, lendab tund ja teinegi ning igav ei hakka.

«Kuskilt artiklist ma lugesin, et Gustav Adlolf II oli Tartusse ülikooli rajades haridussõbralik mees,» alustab ta. «Siin ei ole haridussõbralikkusega midagi tegemist, see oli puhtalt pragmaatika.»

Kaido Andres selgitab. 1625. aastal oli Liivimaa läinud Rootsi kätte. Riiga ei saanud keskust rajada, kuna piir läks mööda Daugava jõge. Samal ajal käis kolmekümneaastane sõda ehk viimane suur ususõda Euroopas – konflikt protestantismi ja katoliikluse vahel.

Rootsi kuningas oli protestantide poolel. Tal oli vaja uude keskusesse sellest samast ideoloogiast kantud ametnikke, arste, õpetajaid. Selleks uueks keskuseks sobis hästi Tartu – ühest küljest nagu loterii, teisalt puhas geopoliitika.

Või näiteks, miks tsaar Aleksander I 1802. aastal taasasutas Tartu ülikooli? Sest Venemaa keiser Paul I oli keelanud vene tudengeil Lääne-Euroopa ülikoolidesse õppima asuda.

1802. aastast näitab Kaido Andres üht tavalist kirja, mis on saadetud Tartust Tallinna. Ülikooli enda tollel aastal saadetud kirja vaevalt et üldse kuskilt enam leida on.

Selle 1802. aasta kirja sai Kaido Andres tänu ühele oma varasemale sünnipäevale, mil ta soetas endale 20 000 Eesti krooni eest kingituse ehk ühe kogu ning just selles kogus see 1802. aastal Tartust Tallinna saadetud tavakodaniku kiri oligi.

Rätsep doktoriks

Seejärel näitab Kaido Andres 1824. aastal saadetud kirja Tartu ülikooli rektorile Gustav Ewersile, keda on rektoriks valitud 13 korda ning tänu kellele tõusis Tartu ülikool Euroopa ülikoolide esiritta.

Ewersi rektoriks saamisest jutustab Kaido Andres järgmise loo.

Ewers oli olnud väga selle vastu, et ülikooli vahenditega käiakse liiga vabalt ringi. Näiteks oli üks õigusteaduste professor promoveerinud õigusteaduste doktoriks koguni oma isikliku rätsepa! Kui see ilmsiks tulnud ja uurima hakati, selgus, et on teisigi doktoriks promoveeritud inimesi, kel ei olnud ülikooliga mitte mingit pistmist. Et Ewers julgelt niisuguste asjade vastu sõna võttis, määratigi ta rektoriks.

Siis näitab Kaido Andres baltisaksa keemiku, füüsiku ja filosoofi Wilhelm Ostwaldi 1909. aastal Leipzigisse läkitatud kirja, mille ta oli pannud teele Itaaliast, kus puhkas. Just tol samal aastal pälvis Ostwald Nobeli keemiaauhinna.

Tartu ülikoolile on Ostwaldi nimi oluline aga seetõttu, et ta on Tartu ülikooli lõpetanud. Ning ta on Tartus ka dotsent olnud. 1881. aastal suundus ta siiski Riiga, kuna teda ei valitud Tartus korraliseks professoriks. Kas just selle kiuste või sellest hoolimata oli Ostwaldi saatus välja teenida Nobeli auhind.

Millisele Tartu Ülikooli teadlasele on püstitatud ausammas väljaspool Eestit?

Kaido Andres näitab enne vastuse andmist üht nõukaaja ümbrikut 1960. aastatest, mil ausambaga pilt.

Vastus on, et see mees oli Gustav Piers Alexander von Bunge, kes oli aastatel 1874. kuni 1885 Tartu Ülikooli dotsent füsioloogia alal ning aastast 1885 professor Baselis. Temale püstitatud ausammas asub Baselis.

Kiri enne ja pärast surma

Kaido Andres näitab kirja, mille saatis Tartu ülikool oma tudengile 1916. aastal, mil too oli rindel. Kirjas seisab, et kui üliõpilane kinnitab, et teda võeti rindele ülikoolist, saab ta pärast sõja lõppu oma kursusele tagasi.

Niisugune kiri illustreerib fakti, et Tartu ülikooli tudengid olid esimese maailmasõja algul kuni 1916. aastani sõjaväest vabastatud. 1916. aastast võeti kõik, välja arvatud arstiteaduskonnas õppijad, aga sõjaväkke.

Edasised teated sellest üliõpilasest puuduvad, ilmselt sai ta sõjas siiski surma ega jõudnud kunagi ülikooli tagasi.

Või siis Ludvig Puusepale adresseeritud kiri, mis on saadetud talle 25 aastat pärast surma ehk 1967. aastal. Kirja saatja oli üks Saksamaa teaduskirjastus.

Või kiri rahvusvaheliselt majandusorganisatsioonilt OECD Tartu ülikoolile olematusse riiki ehk Soviet Unionisse ajal, mil seda juba neli aastat ei eksisteerinud.

Ka on Kaido Andrese kogus imeilusate linnu-, liblika- ja taimepiltidega marke kõikjalt maailmast, nende seas uusi marke, mis kogutud põhimõttega, et just Tartu ülikooli teadlased oleksid neid liike esmakordselt kirjeldanud, ning et neil markidel oleks kirjas liigi ladinakeelne nimetus.

Tartu ülikool ja Eesti riik

«Tänu Tartu ülikoolile on Eesti riik üldse olemas,» võtab Kaido Andres oma kommentaarid hoogsalt kokku ning on oma margialbumi lehti keerates, kirju, marke ja ümbrikke näidates seda tõestanud. Tartu ülikooli tähtsust on raske ülehinnata.

Faktidele otsa vaadates on mees leidnud ka, et Eesti Vabariigis enne sõda riigipea ülesandeid täitnud seitsmeteistkümnest mehest 15 on õppinud Tartu ülikoolis!

«See, et me oleme elanud sajandeid kahe suure impeeriumi, nii Saksa kui Vene impeeriumi koosseisus, teeb meie piirkonna filateelia põnevaks,» ütleb Kaido Andres lõpuks.

See tähendab, et igal pool Eesti naabruses elab piisavalt palju rahvast, kelle hulgas on jõukaid inimesi, kelle kogudes on Revali, Pernu, Dorpati või Narva kirju. Ning Eesti temaatikaga kogusid leiab tervest maailmast USAst kuni Jaapanini välja.

Filatelistide uurimismaterjal on tohutu, kuna iga uus võim kehtestab oma postisüsteemi, ning seda ei ole vääranud isegi mitte saabunud digiajastu.

Veel mõned Kaido Andrese kogu rariteedid, mille kohta otsi veebist lugemiseks järgmisi lugusid.

Tagasi üles