Sinu brauser on natuke ajast maha jäänud. Et kõik töötaks, nagu vaja, palun uuenda enda brauserit.
Küpsised aitavad meil teenuseid edastada. Meie teenuseid kasutades nõustute sellega, et kasutame küpsiseid. ROHKEM INFOT >
Postimees 160 Juubeli puhul loe seda lugu tasuta!

Kuivanud õunapuu Hillar Palametsa aias kannab vilja

KOMMENTEERI PRINDI ARTIKKEL
Hillar Palametsa aias Keilas kasvab õunapuu, täpsemalt sibulõun, mille pool tüve ülalt alla on ilma kooreta. Kuivanud puust on ainult üks noor oks ennast tüvest taeva poole ajanud ja kannab isegi vilja. «Kui me tulime 80 aastat tagasi Keilasse elama, siis see istutati,» rääkis Palamets. «See puu on minu sümbol, see on see läbi elatud elu, aga vaata, kuskilt läheb elujõud, ta on ajanud ühe oksa.» | FOTO: Georg Kõrre

Viimati olin Hillar Palametsaga kohtunud ja juttu ajanud neli ja pool aastat tagasi, teemaks raamat «Mõtteid ja meenutusi mälumängudest». Kohtusime tookord tema kodus Riia mäel, kus ta elab suurema ja jahedama osa aastast.

Tema lopsaka aiaga kodus Keilas oli eelmisel nädalal üks kokkusaamise põhjusi samuti raamat, «Pajatusi Keilast ja kaugemalt». Suurema tõuke Emajõelinnast Põhja-Eestisse sõitmiseks andis aga Hillar Palametsa 90. sünnipäev 13. juulil.

Kui istusime Vaikse tänava 80-aastase maja verandal, mille päike oli soojaks kütnud nagu kasvuhoone, tegin eakale valju jutuga mehele ettepaneku, et ta räägiks veidikene iga oma eluaastakümnendi kõige olulisemast sündmusest.

Esimene neist on sündimine Tallinna linna keskhaiglas 13. juulil 1927 umbestäpselt kell 1.23. «Isa oli 43-aastane, töötas raudteepolitseis, ema oli 38-aastane,» ütles ta. «Ma olen vanade vanemate laps. Geenidesse mõjub see positiivselt, ma vananen ka aeglaselt.»

Koolid ja sõda

Aeglaselt ja selgelt keritud jutulõnga sugenes pajatamisväärseid kõrvalepõikeid ja huvitavaid fakte, mis vajasid kõneleja meelest selgitamist. Mõne tähtsa teaberaasukese puhul tahtis ta teada, kas nooruke fotomees ja kogenud ajakirjanik seda ikka teavad.

Kui juttu tuli tema teisest aastakümnendist, rääkis ta oma haridusteest Tallinnas ning küsis, kas me ikka teame, milline gümnaasium asub Balti jaamale kõige lähemal, kuhu Keila poistel oli rongilt minna vaid viie minuti tee. Fotograaf ja reporter ei ole tallinlased ega tunne seda linna kuigi hästi. «Kõige lähem on Kusti, Gustav Adolfi gümnaasium, 1631. aastal Gustav II Adolfi asutatud kool,» vastas ta ise.

Aastal 1946 lõpetas seesama noor keilalane 7. keskkooli kuldmedaliga. «Aga esimene kool, kuhu ma Tallinnas läksin, oli 21. algkool,» lisas Pala­­mets. «Kus see asub? Raua tänaval. See ka on praegu eliitkool. Mind solgutati sõja ajal ühte ja teise kooli, ja ükskõik kuhu mind pandi, kõik on praegu eliitkoolid!»

Seda viimast lauset öeldes lõi ta käega plaksu vastu lauda, nii et lilled vaasis võpatasid (nõnda said lilled kõnelusest osa veel paar korda).

Teisest elukümnendist ei pea Palamets siiski kooli lõpetamist kõige tähtsamaks, vaid seda, et jäi teises maailmasõjas ellu. «Kaks korda läks rinne üle Keila,» ütles ta. «Olin pommitamise ajal 9. märtsil 1944 algusest lõpuni Tallinnas. Olin sada tundi Saksa lennuväe abiteenistuses ja evakueerisin laatsaretti Tallinnas sadamas.»

Kolmandas kümnendis omandas Palamets eriala Tartu ülikooli ajaloo-osakonnas, mille lõpetas 1951 kiitusega. Töökoha valikule sai aga senine elukäik takistuseks, nii et ta ei saanud minna üldhariduskooli õpetajaks, küll aga võis tööd leida tehnikumilaadses õppeasutuses.

«Tartu meditsiinilises keskkoolis oli viis paralleelklassi õdesid. Ma õpetasin ühte ja sedasama vene ajaloo teemat viis korda –  ja sain selle asja endale selgeks,» ütles ta. «Teisel aastal määrati mind velskrite-akušööride klassijuhatajaks.»

Pahandused

Viis aastat meditsiinikoolis õpetamist lõppes Tartu 2. keskkooli (Miina Härma gümnaasium) direktoriks määramisega. «Mulle ei istunud koolidirektori amet,» ütles ta. «Meil oli kooli peale kaks telefoni, üks oli kantseleis, üks õpetajate toas, ja nii kui tuli teade «Seltsimees direktor, teile on telefon», nii ma teadsin, et mingi pahandus on, mingi käsk tuleb.»

Et pahandustest pääseda, läks Palamets õppima Tartu ülikooli aspirantuuri, mida tänapäeval võiks võrrelda magistrantuuriga. Aga pahandusi tuli ette hiljem ka tarkusesammaste taga.

Teisest elukümnendist ei pea Palamets siiski kooli lõpetamist kõige tähtsamaks, vaid seda, et jäi teises maailmasõjas ellu.

Direktorina töötanud noor mees pandi prodekaaniks, Juhan Peegel oli dekaan. «Prodekaan tegeles olme ja üliõpilastega, dekaan tegeles teadusliku töö ja õppejõududega. Peegel oli pea- ja välisminister, mina olin sise- ja karistav minister, Peegel oli hea politseinik ja mina olin halb politseinik. Seda ametit ei tahtnud keegi pidada,» meenutas Pala­­mets.

Ühel hommikul tuiskas dekanaati Juri Lotman ja rääkis erutatult kogeldes, et tema loengusse oli tulnud ainult kaheksa tudengit, nii et ta jättis loengu ära. Tavaliselt oli tal auditoorium täis.

Palamets tormas ühiselamusse ja nägi, et tudengid magavad mis noriseb. Kui ta oli ühe tüdruku voodiservale istunud ja teda õlast raputanud, tegi too silmad lahti.

Ta oli toakaaslastega kell 1 või 2 magama jäänud. Kell 4 hommikul olid linna pealt joomingult tulnud poisid koridoris panne põhja pidi kokku tagunud ja karjunud: «Magage rahulikult, Bagdadi elanikud, koidik on kohe saabumas!» Tüdrukud jäid alles kell 5 uuesti magama. «No ja siis ma võtsin need poisid ette, nende hulgas on rida praeguseid prominente,» rääkis Palamets.

Ajalooteadmiste edastaja

Õppejõuna töötas ta ülikoolis 1996. aastani ning avaldas autori ja koostajana samal ajal mituteist raamatut. Niisama palju on neid ilmunud hiljem. «Minu eriala on ajalooteadmiste edastamine,» ütles ta. «Mistõttu ka raamatud ei ole mul uurimuslikud, vaid on õpikulised. Lugesid Keila-pajatuste raamatut ja said ka ühte-teist sellest linnast teada?»

«Pajatusi Keilast ja kaugemalt» ilmus vähem kui kaks kuud tagasi. Palametsa sõnul on see tema sulest ilmselt viimane.

Autor sai raamatu esitlusel aumärgi nr 002

/ Georg Kõrre

Maikuus tuli trükist Hillar Palametsa uus raamat, mille on kirjastanud Keila Leht. Autor on samas ajalehes viimasel kolmel aastal ilmunud meenutused elust selles Harjumaa linnas raamatuks vorminud ja pealkirjaks pannud «Pajatusi Keilast ja kaugemalt» (pildil).

«Keila Lehes avaldatu viimine ühtede kaante vahele eeldas materjali koondamist temaatiliselt ühtseteks peatükkideks ning mõnegi siduva episoodi lisamist,» kirjutab Pala­­mets sissejuhatuses. «Omast arust tulin ka sellega toime.»

Ajalooteadmiste jagajana tunnistab autor oma raamatus pakutava lünklikkust ja paratamatut subjektiivsust. «Žanri eripära on juba selline,» märkis ta. «Hea seegi, kui siit annab üht-teist võtta kunagi teoks saava süstemaatilise Keila ajalooraamatu tarvis. Et selline üllitis teoks saab, selles ma ei kahtle. Ainult et kas minu silmad seda näevad? Aga mine sa tea …»

Raamatust ja lühidalt ka oma eluteest rääkis aastast 1936 suved Keilas veetnud tartlane Hillar Palamets Tartu Postimehe reporterile päev pärast seda, mil tuli uudis, et Keila säilitas haldusreformis iseseisvuse. See rõõmustas Palametsa väga.

Keila linnavalitsuse tänavu 2. juuni otsusega sai Hillar Palamets Keila linna aumärgi nr 002. / Georg Kõrre

Rõõmu tunneb ta ka Keila-pajatuste kujundusest. «See raamat on koduloolise kirjanduse kohta väliselt väga soliidselt välja antud,» ütles ta. «Mis siin sees on – see on rosolje. Kodulooline rosolje.»

«Pajatusi Keilast ja kaugemalt» tuli esitlusele 27. juunil Keila raamatukogus, mille töötajad ei mäletagi teist nii rahvarohket uue trükise presentatsiooni. Huvilisi oli kogunenud sadakond.

Nende ees andis Keila linnapea Enno Fels Hillar Palametsa­­le kätte Keila aumärgi nr 002. Selline numbrikombinatsioon toob vaimusilma ette ühe kuulsa filmikangelase. James Bondile tähendasid need kaks nulli Palametsa teada õigust oma äranägemise järele tappa.

Aumärgi nr 001 pälvis tänavu kevadel linnavalitsuse otsusel panuse eest Keila linna haridusellu ja ühiskondlikku tegevusse Mairoos Kala.

Keila linna aumärk on valmistatud hõbedast ja kaetud kullaga, diameeter 29 millimeetrit. Aumärgi kullatud ažuurse aluspärja keskel on teise kihina sinise rukkilillega vapimärk. Tagaküljele on graveeritud kolmekohaline järjekorranumber. Aumärgi on kujundanud ja valmistatud OÜ Roman Tavast.

Giid ja kaardilugeja käis raamatukogus

Verandal pajatamise tunnikese lõpetas Hillar Palamets ootamatu ettepanekuga: «Kuule, ma sõidutaksin teid Keila raamatukokku.» Mõne minuti pärast oli tal ülikond seljas ja käes valge kilekott paari trükisega. Kepp käes, astus ta koduuksest hästi ettevaatlikult trepile. «Arst keelas mul kukkumise ära,» ütles ta.

Enne autosse istumist tegi Palamets ajakirjanduslikele külalistele ekskursiooni aias, näitas õunapuid, kasvuhoonet (tema ülesanne on luuke avada-sulgeda ja taimi kasta), peenraid 60 kartulitaimega jm.

«Vaata ümberringi – sa oled Keila linna keskel,» ütles ta. «Aedlinn. Rahulik, vaikne. Selle pärast ma siin suvel olengi. Tänava nimi on Vaikne tänav, ja tõesti on vaikne. Meenutab natuke Tartu Tammelinna.»

Sõidul Keila biblioteeki, mis on tegelikult Harju maakonnaraamatukogu, istus Pala­­mets toimetuse autojuhi kõrval. Ta oli ühtaegu giid ja ralliauto kaardilugeja. «Keera paremale, aga vaata et vastu puud ei sõida. Keera siit!» rääkis ta. «Ja siit läks Saksa suurtükivägi Hiiumaad võtma, siin ma neid nägin. Kas tahate tankipolgu territooriumi ka näha, kus oli Nadežda-nimeline raadiosaatja? Oota, sõida siit paremale.»

/ Georg Kõrre

Umbes 100 000 köite ja muu teavikuga avar raamatukogu on hõivanud ühe tiiva suurest moodsa väljanägemisega koolimajast. Silmapaistvas kohas on Keila-pajatuste raamatu ilmumise puhul välja pandud värvitrükis punane riputis, sealsamas kõrval seisab püstine kahe poolega alus Palametsa teiste teostega.

Palamets tundis ennast riiulite vahel nagu kala vees. Kümmekonna minutiga oli välja valitud kolm teost sarjast «Minu …», kapten Toivo Ninnase elulooraamat ning telliskiviraskune «Eestlased ilmasõjas». Sõidutasime Hillar Palametsa koju lugema.

Tagasi üles