Sinu brauser on natuke ajast maha jäänud. Et kõik töötaks, nagu vaja, palun uuenda enda brauserit.
Küpsised aitavad meil teenuseid edastada. Meie teenuseid kasutades nõustute sellega, et kasutame küpsiseid. ROHKEM INFOT >
Postimees 160 Juubeli puhul loe seda lugu tasuta!

Keskaegne tartlane hoidus veest ja hambapesust

KOMMENTEERI PRINDI ARTIKKEL
Mari-Anne Liblik hoiab käes üht 251 uuritud lõualuust. Keskealise naise ülalõuas haigutas suur tühimik, mille oli põhjustanud kaugele arenenud juurepõletik. | FOTO: Kristjan Teedema

Viiesaja aasta eest polnud suuhügieen tartlase seas just au sees ning vee asemel eelistati kurku kasta pigem õlle või piimaga. Need on mõned järeldused, milleni jõudis oma magistritöös Tartu kesk- ja varauusaegsetel luustikel esinevaid hambapatoloogiaid uurinud arheoloog Mari-Anne Liblik.

Liblik võttis sõna otseses mõttes luubi alla 251 kolme aasta eest Jakobi mäelt välja kaevatud skeletti. Täpsemalt huvitasid teda kunagiste tartlaste lõualuud ning hambad, mida oli kokku 5188. Need kõik tuli üksipulgi läbi uurida.

«Hammas on kõige tugevam osa luustikust, koosnedes suures osas anorgaanilisest ainest. Seetõttu ei hävi hambad sama kiiresti kui ülejäänud luustik,» märkis Liblik. Tema töömeetod oli hammaste visuaalne vaatlus, abiks tänapäevased hambaarstide tööriistad.

Kättesaamatu hambaravi

Igal hambal on viis külge ning kõik need küljed tuli põhjalikult üle vaadata. Seda tööd tegi Liblik koos oma juhendaja osteoloog Martin Malvega. Vaatluse alla võeti hambakivi, kaaries, periapikaalsed ehk hambajuurt ümbritsevad tühimikud, lõualuude taandumine ja surmaeelne hammaste väljalangemine.

Uuritud skeletid pärinevad umbes kahesaja aasta pikkusest perioodist 14. sajandi lõpust 16. sajandi lõpuni. Võib arvata, et Püha Jakobi kalmistule maeti pigem vaesemaid linnakodanikke ning kuigi kirjalike allikate põhjal on teada, et 16. sajandi teisel poolel tegutses Tartus hambaid ravivaid ametimehi, ei tuvastatud uuritud skelettidel ühtegi jälge hammaste ravimisest.

«Jääb mulje, et hammaste ravimine oli üsna kallis lõbu ning madalamad klassid seda endale lubada ei saanud,» märkis Liblik. Ta täpsustas, et tugevalt valutanud hammas võidi küll mingil jõulisel moel suust välja tõmmata, kuid kas selle valusa kogemuse on pidanud üle elama ka mõni Jakobi mäele maetu, pole tagantjärele võimalik kindlaks teha, sest puuduvast hambast võidi ilma jääda ka muul moel.

Küll on võimalik väita, et hammaste puhastamine keskaegse tartlase igapäevarutiini juurde just ei kuulunud. Nii esines kõigil ehk sajal protsendil uuritud meestest hambakivi, naistel oli see arv pisut väiksem (90,5 protsenti). Sellest võib järeldada, et mehed tarbisid söögiks rohkem loomset valku, näiteks liha.

Naistel seevastu esines rohkem kaariest ning selle põhjal võib oletada, et keskaegsed tartlannad sõid pigem süsivesikurikkamat taimset toitu, näiteks leiba ja putru. Tolleaegse tartlase näidismenüüd Liblik detailselt siiski tutvustada ei söandanud, kuna see nõuaks mikroskoobiga vaatlemist ja isotoopilisi analüüse, kuid neid ta oma magistritöö raames ei teinud.

Küll võib ammu elanud inimestele suhu vaadates öelda, et vett juua ei armastatud. «Vee joomine aitab vähendada patoloogiate teket, sest vesi puhastab sülge, vähendades selle aluselisust või happelisust. Aga et hambakivi ja kaaries olid nii laialt levinud, võib arvata, et veele eelistati pigem õlut, mõdu või piimast tehtud jooke, näiteks piima ja jahu segust tehtud körti. See oli aga väga maias hammastele kinni jääma,» rääkis Mari-Anne Liblik.

Mis põhjustel tartlased vett vältisid, pole päris selge, kuid ilmselt võis selle taga olla asjaolu, et linna kaevude joogivesi ei pruukinud olla kõige puhtam. Näiteks keskaegse Inglismaa kohta on teada, et mitmetes linnades ei saanud inimesed vett juua, sest see oli niivõrd saastunud.

Samasugune üldpilt

Rääkides aga Jakobi mäelt leitud lasteskelettide hammaste tervisest, julges Liblik pakkuda, et võrreldes tänapäevaga olid toona lastel hambad isegi tervemad.

«Küll mitte hambakivi osas, sest hambaid ei puhastatud, kuid kaariese mõttes oli seis parem, sest magusat söödi siis kindlasti vähem kui praegu,» märkis Liblik. Ta lisas, et paljud tänapäeva lapsed armastavad juua gaseeritud jooke ja kokakoolat, need aga muudavad sülje happeliseks ning soodustavad nii kaariese teket.

Samas tõi noor teadlane välja, et kuna hambakivi võis täheldada ka päris väikeste, umbes kaheaastaste laste hammastel, võib see viidata sellele, et lapsed hakkasid täiskasvanutega sama toitu sööma üsna varakult. Et selles vanuses esines juba ka kaariest, võib oletada, et väga pikalt toona lapsi ei imetatud, sest rinnapiimas sisalduvad ained pärsivad kaariese teket.

Liblik märkis, et  kui aastase lapse rinnaga toitmine lõpetati, võisidki hambaaugud üsna varsti kohal olla.

Hammaste ravimine oli üsna kallis lõbu ning madalamad klassid seda endale lubada ei saanud, märkis Mari-Anne Liblik.

Kui võrrelda Jakobi kalmistult saadud andmeid teiste Eesti surnuaedade ja ka mõningate Suurbritannia vastavate uurimustega, siis selgub, et üldpilt on väga sarnane.

«Kui võiks arvata, et võrreldes Inglismaaga oli Eesti kusagil perifeerias, kus kõik olid haiged ja suremas, siis suuhügieeni osas on pilt samasugune, ning erinevate patoloogiate esinemise keskmised protsendid on väga sarnased,» tõdes Liblik.

251 luustikku uurides sattus Mari-Anne Liblik aga peale ka ühele tõeliselt erakordsele eksemplarile. Nimelt ei esinenud sellel 35–45-aastasel naisel ainsa täiskasvanuna mitte ühtki viiest käsitletud patoloogiast!

«Tema hambad olid küll kulunud, aga neis polnud ühtki auku ega esinenud ka hambakivi. Ju ta siis pidi mingil moel ikkagi oma hambaid pidevalt puhastama,» nentis Liblik. Mündi teise poolena võib välja tuua aga ühe umbes 50-aastase naise, kellel oli enne surma 28 lõikunud hambast välja langenud 25.

Ammu surnud inimeste hambaid uurides on Mari-Anne Liblik hambapatoloogiatega sedavõrd kursis, et võiks ka mõnele tuttavale suhu vaadates öelda, mis hädad toda vaevavad. «Nii elus kui ka surnud inimestel näevad hambad ühtemoodi välja,» muigas Liblik. Kuid hammaste parandamise jätaks ta mõistagi hambaarsti hooleks.

Tagasi üles