Teie nägu tundub tuttav

, kunstiajaloolane
Copy
Juhime tähelepanu, et artikkel on rohkem kui viis aastat vana ning kuulub meie arhiivi. Ajakirjandusväljaanne ei uuenda arhiivide sisu, seega võib olla vajalik tutvuda ka uuemate allikatega.
Esiplaanil osa Tiiu Kirsipuu installatiivsest portreeskulptuurist «Hardi Volmer – animaator» (kips, tekstiil, plast jm, elusuurus, 2015). Seinal Ilmar Kruusamäe «Ants oli aus … (kunstiteadlase Ants Juske portree)» aastast 2004 (õli lõuendil, 200 x 150 cm).
Esiplaanil osa Tiiu Kirsipuu installatiivsest portreeskulptuurist «Hardi Volmer – animaator» (kips, tekstiil, plast jm, elusuurus, 2015). Seinal Ilmar Kruusamäe «Ants oli aus … (kunstiteadlase Ants Juske portree)» aastast 2004 (õli lõuendil, 200 x 150 cm). Foto: Sille Annuk

Näitus «Inimesed» ERMi kunstigaleriis on kokkuvõte viimaste aastate kahe eesti kultuuritegelaste portretisti, skulptor Tiiu Kirsipuu ja maalikunstnik Ilmar Kruusamäe viimase paari aastakümne töödest.

Kultuuritegelaste jäädvustamine kunstis on Eestis vana tava, seda on teinud kunstnikud alates Konrad Mäest ja Eduard Olest kuni graafikute ja Mare Mikoffini. Keda siis ikka kujutada, kui mitte omi semusid samust ringkonnist, kellega on sul juba tutvus olemas.

Riigikogu esimeeste, pangadirektorite ja ülikoolirektorite portreede galeriid on kenad küll, aga samas sügavalt ametlikud, enamasti puisedki. Paljud maalitud fotode järgi. 

Need on enamasti tellimustööd ning siin on kunstnikul oma töötulemuste realiseerimisel mängus lotovõit. Valides aga sõpru-tuttavaid, kes on küll üldtuntud, tekib alati raskus nende tööde müümisega.

Muuseumis ja kodus

Mõne kirjaniku, näitleja või kunstniku portree võib ju riiklik muuseum omandada, ent need on üksikud. Kõik lihtsalt ei mahu kuhugi ära, sest riiklikku portreemuuseumi, nagu näiteks Washingonis on suurele ameerika kultuurile olemas, meil lihtsalt pole. Enamik jääb kunstnikule ja ateljeeruum on piiratud. Portree kinkimine portreteeritavale ei too midagi sisse (enamik nendest ju seda osta ei jaksa, ja kuhu pilt pannagi).

Aga portreed on ju head ja ausad ning meie tunneme neid kujutatuid oma kultuuris tunduvalt paremini kui mõnda kahtlemata teenekat pankurihärrat.

Kõnni portree eest mööda ning ta vaatab sind iga nurga alt, väga efektne trikk.

Ilmar Kruusamäe valik näitusel ERMis oma sõpradest-tuttavatest näitab ja iseloomustab mõningal määral ka kunstnikku ennast.

Tema meetod fotode paisutamisega lõuendile suurteks portreedeks sai alguse Valdur Ohaka portreest, mis on nüüdseks hävinud, aga hoolimata foto vahendatusest on Kruusamäe ära õppinud selle hüperrealistliku nipi, mida me teame juba 1960. aastate lõpu ameerika kunstist: maalida tuleb nii, et portree tunduks elav.

Kõnni portree eest mööda ning ta vaatab sind iga nurga alt, väga efektne trikk. Lisaks veel need nahapoorid ja karvad. Võib-olla tema naharoosa tundub kellelegi liiga räige, aga kunstnik on oma objekti kahtlemata palju rohkem jälginud. Teadmata on see tagamõte, miks on tema loomingulise rännu kaaslaste, Kursi koolkonna kunstnike portreedel lihtsad, suisa roigastest tehtud raamid, kuid samas on muudel kujutatutel maitsetud profiilliistud ümber.

Laia ampluaaga

Tiiu Kirsipuu sõbrad-tuttavad on samuti väga laia ampluaaga. Ei oska temagi puhul arvata, et tal kujutatavatega isiklikku suhet ei oleks.

Üsna varsti pärast Matti Miliuse koguka kere modelleerimist sai ta aru, et värvitud kipsiga laiutada pole nüüdisaegses skulptuuris tingimata tarvilik. Nii on ta järgmistes töödes tegelenud pigem plastist portreedega, millele on lisatud mannekeenlikud ja valmisriietest kehad. Nendega väljendub kunstniku suhtumine. 

Tuntuim on kelneripoosis Tõnu Aav, kes vaeseke jääbki eesti rahvale kandikul onu Remuse jutte keerutama ja rääkima.

Ka Kirsipuu portreteeritavad jälgivad vaatajat. Kogu aeg peab korraks tagasi vaatama, kas skulptuur ei pööranud pead ega vaata sulle järele. Andres Dvinjaninovil ongi kaks pead ning siinkirjutaja oli näitusel pidevalt hädas küsimusega, kas need pead ikka on staatilises poosis, sest püksid all liiguvad ja heli tuleb ka skulptuurist välja.

Kirsipuud ja Kruusamäed ühendab selles väljapanekus ERMis üks tegelane, varalahkunud kunstikoguja Matti Milius. Võib-olla oli mõlema teoseid temagi kogus. Kirsipuu skulptuuri sarnane rõõmus ja legendaarne kunstikollektsionäär võiks ju kusagil linnaruumis rahvast lõbustada, muidu ununeb ta varsti ära, sest mälu väsib.

Vaatajal oleks näitusel mäluvärskenduseks vaja ise mõistatada, ilma teoste juurde liimitud sedelit lugemata, keda on Kruusamäe ja Kirsipuu kujutanud.

NÄITUS

  • ERMi galeriis Raadil on näitus «Inimesed».
  • • Välja on pandud Tiiu Kirsipuu ja Ilmar Kruusamäe portreed.
  • • Näitust saab vaadata 17. septembrini.
Kommentaarid
Copy
Tagasi üles