/nginx/o/2017/07/06/6864645t1h68e0.jpg)
Sissejuhatuseks olgu öeldud, et kunstnik Johannes Võerahansu maal Emajõel jää lõikamisest on veel leidmata. Jutt käib õlletehase endise klubihoone ehk A. Le Coqi villa seinal rippunud teosest, mis teadaolevalt suudeti päästa 1976. aasta tulekahjust.
Õllemuuseumi juhataja Mart Haldma ei ole aga lootust kaotanud ning kinnitab, et ta teab inimesi, kes mäletavad selgelt, kuidas siis kui maja põles, pilt raamist välja lõigati ja päästeti. Nii on ta käinud väsimatult tele- ja raadiosaadetes rääkimas, et kui on kuskil keegi, kes teab jäälõikamise maali saatusest pärast villa kohutavat põlengut, siis andku ta endast märku.
/nginx/o/2017/05/24/6703919t1h6312.jpg)
Igal esinemisel on Mart Haldma rõhutanud sedagi, et ka kõik muud lood ja kõneväärt esemed, mis on seotud ajaloolise joogitootjaga A. Le Coq, on väga teretulnud.
Tallinnas pensionipõlve pidava Ivar Odratsi tütar oli see, kes ühe niisuguse raadiosaate järel ütles: «Isa! Aga sinul on ju, mida meenutada, pane see kirja ja saada Tartusse.» Tõsi, Ivar Odratsi mälestused on pärit 70 aasta kaugusest ajast, mil terve nende pere elas õlletehase territooriumil. Ivar Odratsi isa Artur-Ferdinand Odrats oli nimelt leidnud sõja algul tööd natsionaliseeritud A. Le Coqis pearaamatupidaja asetäitjana.
Pärast Saksa okupatsiooni tehti talle ettepanek asuda tööle Tartu õlletehase direktori kohusetäitjana. Et Odratsite pere viibis 1944. aasta oktoobris veel sõjapaos ning nende linnakorter oli saanud purustusi, siis leidis Artur-Ferdinand Odrats võimaluse paigutada oma pere õllevabriku villas olnud endise direktori esinduskorterisse, õigupoolest selle korteri paari tuppa. Ta poeg Ivar Odrats oli siis kuueaastane poisike. Seesama poisike saab järgmisel aastal 80 aastat vanaks ning tema mällu talletunust avaldab Tartu Postimees täna mõned magusamad palad.
/nginx/o/2017/07/06/6864631t1h0efc.jpg)
Mu isa Artur Odrats naasis Punaarmee poolt taashõivatud Tartusse maad kuulama 1944. aasta oktoobri algul, me ülejäänud pere viibis veel sõjapaos.
Kodumaja oli alles, kuid korter oli laastatud, aknad olid katki ja suur osa asjadest kadunud. Tööbüroos pakkusid uued võimud isale Tartu õlletehase direktori kohusetäitja kohta, mille isa heal meelel vastu võttis. Nii jätkus tema suhtlemine endiste töökaaslastega, kellest suurem osa naasis samuti õlletehasesse.
Me saime kasutamiseks õlletehase kontorihoone teisel korrusel kaks tuba, akendeta vahetoa ja köögi. See oli üks osa endise A. Le Coqi direktori võib-olla 8- kuni 10-toalisest esinduskorterist.
Tartu õlletehase territooriumil oli teisigi hooneid, kus elas tehase töötajaid. Tehase tallimehe Rohumetsa peres kasvas umbes minuealine poeg Arvi.
Tutvusin temaga ühel õhtupoolikul, kui isa oli mind pärast tööd ringkäigule kaasa võtnud.
Mäletan mitmeid abihooneid, nende hulgas hobusetalli ja varjualuseid vankritele ja regedele, aga vist ka autodele. Talliuks oli lahti, tuled põlesid ja me astusime sisse. Tallimees tegi parajasti oma õhtusi toiminguid ja Arvi oli isale abiks tulnud hobuseid harjama.
Arvi hakkas mulle kohe seletama, kuidas hobuste söötmine-jootmine ja hooldamine käib. Kus latris missuguse nimega hobune elab, kes on neist kuri ja kellele võib pai teha. Tema oli seal tegija juba sõjaeelsest ajast, mina uustulnuk.
Me sõbrunesime ja meie kohtumised muutusid peaaegu et igapäevaseks.
Üks meelispaiku, mida me Arviga sagedasti külastasime, oli sepikoda. Sepikoda asus õlletehase pika hooneterea kõige viimases otsas, koosnes ühest suurest ruumist, mille nurgas oli ääs. Mööda seinaääri olid paigutatud igasugused muud töölauad, kruustangid ja seadmed. Ruumi keskele ääsi lähedale olid pakkudele pandud kaks suurt alasit ning nende peal seda hõõguvat rauda vormitigi. Ning sugugi mitte ainult rauda.
Kui me isaga seda kohta esimest korda külastasime, siis näidati meile, kuidas ära kasutada katkise suuga limonaadipudeleid, et nendest valmistada joogiklaase või lillevaase. Pudel aeti hõõguva poolkumera rauaga kahelt poolt ühekõrguselt kuumaks, pisteti vette ning pudel läks nagu noaga lõigatult sealt kohalt pooleks. Seejärel tuli käiaga teravad klaasiääred maha lihvida. Joogiklaas missugune, peal isegi kiri: MITTE MÜÜDAV.
Tehase sepikojaga seoses tuleb meelde veel hobuste rautamine. Seda tegid mitu meest. Hobuse jalg tõsteti põlvest üles, keerati tangidega rauda hoidvad naelad sirgemaks või hammustati kabja külgedelt väljaulatuvad naelte otsad lõiketangidega lihtsalt maha, et vana hobuseraud kätte saada. Seejärel lõikas üks meestest noaga kabjaaluse põhja lausa mitu sentimeetrit sügavamaks.
Siis otsiti samale kabjale uus raud ja hakati seda sobitama. Sepp vaatas üle, kust tuleb rauda laiendada, kitsendada või õgvendada. Viis raua sepikotta, ajas hõõguma ning tagus seda nii, nagu vaja. See töö tehtud, pistis ta raua vette ja läks uuesti proovima. Raud veel auras, kui see kabja alla asetati.
Mind pani imestama, kuidas nad oskasid jää lõigata nii ühesuurusteks tahukateks, mis jääkeldris üksteise otsa tõstetult ühepaksuse sirge äärega seina moodustasid.
Ma võin eksida, aga mu meelest vahetati õlletehase hobustel raudu kaks korda aastas – olid vist suverauad ja talverauad, nagu autodel on praegu suverehvid ja talverehvid.
Kui palju tehasel sõja järel hobuseid oli, ma ei oskagi öelda. Mäletan vaid latrite järgi, et tavaliselt vaatas kuus pead üle latriuste välja, ja ma tundsin neid kõiki siis nägu- ja nimepidi. Aga tehasel oli kuskil maal ka abimajand, millest olin ainult kuulnud. Seal kasvatati õlleotra ja vist ka humalaid ning kasutati ka hobuseid, vajaduse korral viidi osa veohobustest sinna appi.
1945. aastal tehasel külmutusseadmeid ei olnud ning laagerdusruume jahutati jääga. Jää varumine suveks algas juba talvel kõige külmemal ajal jaanuaris, mil Emajõe jää oli kõige paksem.
Mulle tegi jääveo atraktiivseks ainuüksi reega sõita saamine. Tühja reega mööda Meloni tänavat tuhatnelja alla jõe äärde ning sealt jääkoormal istudes juba aeglasemalt üles tehase jääkeldrini. Mõni hobusemees usaldas ohjad minu kätte, sest Supilinna tänavatel oli autoliiklus olematu.
Jääd veeti mitme reega. Arvan mäletavat, et tavaliselt oli neid kolm: ühele laaditi jääd peale, teiselt maha ja kolmas oli teel.
Sain ka näha, kuidas väljasaetud jäätahukaid laudu appi võttes veest konksudega jää peale sikutati ning siis veel reele. Mind pani imestama, kuidas nad oskasid jää lõigata nii ühesuurusteks tahukateks, mis jääkeldris moodustasid üksteise otsa tõstetult ühtlaselt ühepaksuse sirge äärega seina. Jäätahukad olid rasked ja reele paigutati nad olenevalt jääkihi paksusest kas kahes või kolmes kihis, et koorem oleks hobusele vedamiseks just paras.
Tagasitee jõe äärest oli vastu mäge, eriti viimane ots enne jääkeldri väravateni jõudmist. Ükskord juhtuski nii, et jäätahukad hakkasid libisema ning meie koos hobusemehega lendasime koos nendega koormalt alla. Haiget me ei saanud, aga lumiseks küll.
Ree peal oli tavaliselt ka üks jääkonks kaasas, et kohendada koormat, kui see teel lagunema kippus. Tol korral polnud sellest konksust muidugi enam abi. Appi tulid mehed, kes jääkeldris koormaid maha laadisid.
Elavalt on meeles ka õllevaatide pigitamine. See oli kas 1945. aasta kevadel või sügisel. Tehase õuele oli maha pandud kaks liini puitprusse, mis moodustasid vaatide veeretamiseks laudtee. Õuele oli toodud erineva suurusega õllevaate ja seina ääres küdes sinna toodud raudahi, millega pigi kuumutati. Terve õu oli suitsuvinet ja pigilõhna täis.
Väljas oli paarkümmend inimest, mehed ja naised. Paljud, nagu minagi, jäid pealtvaatajaiks ning tegijate hoogustajaiks või kritiseerijaiks.
Tegijamehed jaotusid ühtlaselt mõlemale poole laudteed. Suurem tropp neist jäi laudtee algusse. Pigitamisele minev vaat pandi küljeauguga ülespoole laudtee algusesse külili, üks mees pistis suure lehtri august sisse ja teine kallas vaati kuuma pigi.
Seejärel löödi auk korgiga ruttu kinni ja kolmas mees pani vaadi mööda laudteed veerema. Kui vaat seisma kippus jääma, sest veeremine toimus tee tõusu suunas, siis aitasid tee kõrval olijad vaadile hoogu juurde anda. Tee lõpus lükati vaat tagasi veerema. Nüüd veeres ta kiirenevalt ja kahel pool teed seisvad mehed püüdsid veeremist korrigeerida, et vaat teelt välja ei läheks, ja seda ergutajate kommentaaride saatel.
Laudtee alguses olnud mehed püüdsid vaadi kinni, lõid korgi maha ja pöörasid augu allapoole, et üleliigne pigi välja saaks voolata. Samal ajal valmistati ette järgmist vaati, et sinna kuuma pigi sisse valada.
Õlletehase territooriumil elades sain ma tuttavaks paljude tehase töötajatega, keda teadsin nimepidi.
Eriti on mulle meelde jäänud Ehrmanni-nimeline väravavaht. Tema eripära võrreldes teiste väravavahtidega, kes tavaliselt ajalehte või raamatut lugesid sel ajal, mil kedagi tulemas või väljumas ei olnud, oli see, et ta tegeles puunikerduste loomisega. Ta oli fantastiline nikerdaja, kes lõikas puidust välja imelisi kujukesi.
Ka fantaasia, mida puidust välja voolida, oli tal lendav. Ta lõi terveid kompositsioone. Osa detaile vajasid hööveldamist ning treimist ja selleks olid tal vahendid kas kodus või kasutas ta tehase aamisseppade abi. Oma toodangu värvis ta vesivärvidega üle nii, et inimkujud said endale pähe näod ja selga värvikirevad riided.
Mäletan, et 1945. aasta kevadel või suvel hakkas ta looma suurt kompositsiooni, mis kujutas varemete koristamist. Oma veendumuselt oli ta usklik mees. Nii kujutas ta inimesi, kes kirgaste ja labidatega koristavad varemeid ning laovad müüre juba uute hoonete ehitamiseks neljakandilises linnakvartalis, mille keskelt tõuseb üles sammas, millele on laskunud ingel ja laotanud oma tiivad selle tegevuse õnnistamiseks.
Selle taiese kinkis ta koos pühendusega Tartu õlletehasele, andes selle mu isale üle. Hiljem tekkis probleem, kus seda ideoloogiliselt vale suunitlusega kompositsiooni eksponeerida nii, et autor ei solvuks.
Teine inimene, kelle suurt tööarmastust ma kõrgelt hindama hakkasin, oli kojamees Solodov või Zolotov. Tema ülesanne oli kontori ja villa ümbruse koristamine kuni tehasehooneteni, muru niitmine ja hekipõõsaste pügamine. Ta oli üksik, rahvuselt venelane, rääkis eesti keelt väga viletsalt. Tööpostil oli ta iga päev varavalgest hilisõhtuni, sadagu vihma või lund.
Varasematel aegadel oli villa juurde kuulunud ka iluaed, viljapuud ja marjapõõsad, talveaed ja terrass. Noil aegadel oli tehase palgal olnud aednik.
Nüüd võttis Zolotov aedniku töökoorma samuti enda kanda ning üritas villa ümbrust endises ilus säilitada. Hooldatud olid kõik villa ja tehase vahelise jalgtee ääres kasvanud iirised ja teised lilled. Ka tagaaias kasvavate viljapuude ja marjapõõsaste ümbert oli rohi tal alati ära niidetud.
Välitööde kõrval tuli Zolotovil koristada villa fuajeed, mille kaudu pääses meie korterisse ning punanurka ehk villa saali. Zolotovil oli väga hea meel, kui mu vanaema Marie Frey, kes elas me perega koos, võttis ühel päeval trepi koristamise enda hooleks.
Vastutasuks innustas Zolotov vanaema kanu pidama, ta parandas sõja järel tühjalt seisnud talveaia aknad ning ehitas sinna kanade jaoks õrre ja pesad. Turult ostetigi mõned kanad ja kukk ning kanapidamine läks lahti. Mäletan, et 1945. aasta sügisel lisandusid meie hommiku- ja õhtusöögilauale «oma kana munad».
Siis võis ka tehase territooriumilt kuulda lisaks vabrikuviledele kukelaulu.
/nginx/o/2017/07/06/6864595t1h13f3.jpg)
79-aastane Ivar Odrats seisab õllevabriku linnaserehe ahjupealsel ja laseb ajalindi silme ees jooksma. Just selles punastest tellistest linnasekuivatustornis ehk praeguses õllemuuseumis käis ta oma isaga seitsekümmend aastat tagasi küll. Põhjus oli praktiline.
Kui ta õigesti mäletab, ei olnud sõja lõpul Emajõe saun veel avatud.
Aga kuna nende pere oli saunalembene ning korteris oli vaid tavaline pesuruum vanniga, käis isa linnaserehe soojas mõnikord istumas ja higistamas ning võttis poja kaasa.
Ivar Odrats ütleb, et talle näis lapsena väga tüütu niisama istuda ja oodata, millal higi voolama hakkab.
Õllemuuseumi seinal on ka üks Johannes Võerahansu Emajõe jäälõikamisest maalitud teose koopia ning selle ees seistes märgib Ivar Odrats, et tema mälu järgi ei lõigatud jääd sugugi nii kaugelt nagu seal pildil, vaid ikka õlletehasepoolsele kaldale palju lähemalt. Põhimõte oli, et seal, kus jõe vool oli ühtlane, on jää kõige paksem.
Õllemuuseumi juhataja Mart Haldma on Ivar Odratsiga kohtumise üle väga rõõmus. Millised mälestused, kiidab ta.
Esimese meili sai ta Ivar Odratsilt tänavu aprillis. Seejärel tegi Mart Haldma tema juurde Mustamäe koju väikese visiidi ning Ivar Odratsit tiivustas õllemuuseumi juhatajaga peetud vestlus sedavõrd, et ta panigi mõne nädalaga kirja kõik olulised seigad, mida üks väike poiss oli sõjalõpu aastatel endasse jäädvustanud.
Hiljuti leidis Ivar Odrats aega tulla Tartusse ja käia õllemuuseumis.
Erialalt on ta automaatik-telemehaanik. Elu jooksul on Odrats töötanud plaanikomitees, informaatikakeskuses ja riigiinfosüsteemide arenduskeskuses, mis hiljem muutus riigi infosüsteemi ametiks.
Tal on kaks tütart ja kolm lapselast, kellest ühe, Sander Koni, võttis ta muuseumiskäigule kaasagi. 13-aastane Sander Koni märkis, et see, mis ta nüüd vanaisa elu ja õlletehase ajaloo kohta teada on saanud, on tõepoolest väga-väga huvitav.
Loodetavasti ergutavad Ivar Odratsi mälestused teisigi inimesi, kel on õlletehase varasemate aegade kohta midagi põnevat meenutada, seda ka kirja panema ja muuseumile saatma.