Sinu brauser on natuke ajast maha jäänud. Et kõik töötaks, nagu vaja, palun uuenda enda brauserit.
Küpsised aitavad meil teenuseid edastada. Meie teenuseid kasutades nõustute sellega, et kasutame küpsiseid. ROHKEM INFOT >

Vajame rõõmsat Eestit – mida rohkem lapsi, seda rohkem rõõmu

1
KOMMENTEERI PRINDI ARTIKKEL
FOTO: Erakogu

Möödunud nädalavahetusel pakkusid tuhanded noored meile laulu- ja tantsupeol emotsioone, mis olid sõnulseletamatult ülevad. Tõotuse «Mina jään» andsid need vaprad noored ka, kui tantsisid tuuli trotsides Vabaduse väljakul. See on vaim, mis viib meid edasi, see on kirg, mis annab meile rahvana lootust – me ei hääbu, me jääme, me kasvame.

Kogu selle rõõmu kõrval on meil rahvana aga mure: kellele anda eesti kultuuri hoidmise teatepulka edasi, kui rahvas vananeb. Kas seda olukorda saab muuta ja kuidas seda teha võiks? Kuidas anda peredele ja noortele enam kindlustunnet, et Eesti on parim paik, kus saada lapsi ja neid kasvatada?

Kui vähemalt pooled kahe lapse vanematest saaks ka kolmanda lapse, lõppeks rahvastiku kahanemine ja meil seisaks ees väike juurdekasv. Ühe lapsega jääb meil kahetsusväärselt palju naisi. Kui 2016. aasta andmete põhjal maksti esimese lapse toetust 158 040 vanemale, siis kolmanda ja iga järgmise lapse toetuse väljamaksete arv oli kokku 18 059. Mis on selle põhjus ja kuidas seda muuta?

Sageli on kolmanda lapse saamise takistuseks nigel majanduslik olukord. Statistikaameti andmetel oli 2015. aastal vähemalt kolme lapsega leibkondades elavate laste absoluutse vaesuse määr 6,9 protsenti, kahe lapsega leibkondades aga 4,3 protsenti. Kui leibkonnas on üks laps, siis on vastav näitaja 3,6 protsenti. Need määrad on küll aasta-aastalt vähenenud ja vaesust on vähem, kuid seos paljulapseliste perede ja vaesuse määra vahel on püsinud.

Peame andma endale aru, et ka kõige paremad abinõud ei anna tulemusi paari aastaga. Need protsessid on pisut pikema vinnaga. Kuid käed rüpes ootamine ja lootmine, et küll asi kuidagi iseenesest laheneb, on halvim võimalik variant. Ei lahene.

Et lapsi enam sünniks, on praegu käsil mitmed olulised muudatused. Nii on alates kolmandast lapsest pere defineeritud kui lasterikas ja nendele mõeldud toetusi olemegi nüüd märkimisväärselt suurendamas.

Uudne kolmanda lapse toetussüsteem on toonud kaasa ka kriitikat, justkui esimene või teine laps ei tähendaks riigile midagi. See ei vasta tõele.

Juulist hakatakse suurtele peredele maksma lasterikka pere toetust. Seda makstakse neile peredele, kus kasvab kolm või enam last: kolme kuni kuut last kasvatavale perele 300 eurot kuus ja seitset või enamat last kasvatavale perele 400 eurot kuus. Näiteks kolme lapsega pere hakkab toetusi saama kokku 500 eurot kuus. Nii saab lasterikas pere riigilt juurde kindlustunnet ja ehk ka teadmise, et kolmanda lapse sünd ei kärbi suurema õe või venna võimalusi.

Uudne kolmanda lapse toetussüsteem on toonud kaasa ka kriitikat, justkui esimene või teine laps ei tähendaks riigile midagi. See ei vasta tõele. Küsimus pole kaugeltki selles, kas riigi silmis on üks või teine laps kuidagi vähem või rohkem väärtuslik, kõik on väga-väga väärtuslikud. Ent tõsiasi, et rahvastik vananeb ja kolmanda lapse saamine tähendab peredele suurema tõenäosusega vaesusriski langemist, ongi pannud valitsust tegema muudatusi, et majanduslikel põhjustel ei loobutaks kolmanda või järgmise lapse sünnist.

Paremate võimaluste loomiseks on plaanis ajakohastada ka vanemapuhkuste ja -hüvitiste süsteemi, mis toob isad rohkem koju perede juurde ja annab emadele parema võimaluse väikelapse kõrvalt ka palgatööd teha. Riigi ülesanne on luua piisavalt paindlikud tingimused, et inimestele jääks võimalus lapse ja pere vajadustest lähtuvalt töötegemist ja pereelu ühitada. Ühtlasi tähendab süsteemi muutus seda, et püüame hoolduskoormuse vanemate vahel võrdsemalt jaotada.

Lapse heaolu osa on mõistagi ka tema arenguvõimalused ja selles sisalduvad kohustused. Et seda tööd paremini teha, kogunes enne jaanipäeva esimest korda lastekaitse nõukogu. Lastega tegelevad paljud organisatsioonid, igaüks oma nurga alt. Paljud teemad on aga väga tihedalt põimunud ja vajaksid senisest paremat koostööd, et kuskil ei tekiks kriitilisi lünki või mõttetut dubleerimist.

Me kõik tahame, et lapsest kasvaks õnnelik ja ühiskonda positiivselt panustav täiskasvanu. Selle nimel tuleb ka ühiselt pingutada, et luua lapse heaolu ja õiguste kaitse tagamisest valdkondadeülene tervikpilt ja tööplaan. Vaid nii saame kriitilistest kohtadest kõige paremini üle ning oskame last ja tema vanemaid vajaduse korral parimal moel toetada.

Mu mudilaskooris laulev tütar helistas pärast laulupeo rongkäiku ja teatas: «Ma olen nii õnnelik!» Selleks et me saaks ka järgmisel sajandil oma isamaal eesti keeles laulda ja õnnelikuna laulupeorongkäigus marssida, et meil oleks noori, kel on kirge isetekkeliseks tantsupeoks ja kes hoiavad elus eestlust, peame saavutama ühiskondliku kokkuleppe: lapsed ei ole pelgalt iga pere enda asi, vaid nad on meie kui rahva ühine huvi.

Vajame rõõmsat Eestit – mida rohkem lapsi, seda rohkem rõõmu!

Tagasi üles