/nginx/o/2017/07/02/6847617t1hae97.jpg)
Kohtumisele Tartu Postimehe fotograafi ja reporteriga kunstimuuseumisse oma loomingu ülevaatenäitusele «Kultiveeritud skisofreenia» tuli Peeter Allik jalgratta, seljakoti ja kaabuga. Jalgratas jäi tänavale. Seljakott jäi selga ja kaabulott pähe, kui ta kahe korruse saalides küsimustele vastas ja sageli naeru kõkutas. Üht maali, millel on verine poolalasti naine ja lamav tiiger, paitas kunstnik käega.
Tuleb meelde Ivo Linna laul, milles ta nagu sangar seiklusfilmis paitab kas või tiigrit. Ja meenub ka Eduard Wiiralti tilluke graafiline leht «Lamav tiiger». Kas selles teie hiiglaslikus maalis on vihje Wiiraltile?
Ah, ei ole siin mingit erilist vihjet. See on lihtsalt neopopilik šokeeriv pilt. Viisin selle Lennart Meri ja Olev Subbi näitusele kunstihoonesse, pandi kuskile nurga taha välja ja Pariisi ei viidud, liiga kole.
President Meri eestkostel ja maalikunstnik Subbi koostatud näitus «Eesti maalikunst aastatuhande vahetusel» oli Tallinna kunstihoones aastal 2000 ning selle järg «Eesti maalikunst 20. sajandil» Pariisis Luxembourgi aia talveaias aastal 2001. Teie siinse näituse «Kultiveeritud skisofreenia» on koostanud Joanna Hoffmann. Kui palju ta arvestas autori soovidega?
Kui mulle ikka midagi väga vastukarva käis, siis ma ääriveeri soovitasin pilte natuke teistmoodi panna. Ta vaatas kõik mu tööd üle, ateljees ja mitu korda käisime ka Kursis. Mul on seal ladu.
Kuraator Hoffmanni kirjutatud näitusevoldikus torkab silma selliseid sõnu nagu grotesk, huumor, iroonia, satiir, karikatuursus. Väljapaneku teise korruse kahe esimese saali piltide puhul, mis pärinevad praegusest aastasajast, märgib ta, et teosed on muutunud tõsisemaks, kohati lausa traagiliseks. Kas ongi nii?
Jah, rohkem on ikka traagikat.
Miks on näitusele nimeks pandud «Kultiveeritud skisofreenia»?
See on selle pärast, et 1980. aastate lõpus oli selline aeg, kus maalitudengid ei tohtinud oma töid esitada kunstnike ülevaatenäitustele, aga tol ajal olid need näitused väga tähtsad. Siis ma tegin neid oma groteskseid pilte ateljees ja koolis tegin ikka koolipilte. Ilmar Malin (kunstnik ja õppejõud – RH) võttis mul varrukast kinni, vedas oma ateljeesse ja ütles: mis kultiveeritud skisofreenia see on?!
Kas te saaksite praegu maalida nii, nagu te maalisite 1980. ja 1990. aastatel, ja kas te 1980. ja 1990. aastatel oleksite saanud maalida nagu praegu?
Ei. Vana asja on lihtsalt õudselt raske teha. Lätist tuli tellimus teha ühe mu pildi motiivil maal, aga see on pooleli jäänud, sest ma lihtsalt ei suuda teha sama asja uuesti. (Ühe sellise maali, mis on valminud viis aastat tagasi tema 1990. aastate maalide laadis, Peeter Allik siiski leidis, see on «Seatapp» teise korruse nn lihapiltide saalis – RH.)
Näitus tutvustab teie rohkem kui 30 aasta pikkust loometeed, mida on saatnud välis- ja kodumaised tunnustused. Kui palju ruutmeetreid tuleb maalida, et saada Peeter Allikuks?
Vähemalt ruutkilomeeter.
Olete ka kriitikute ja kunstisõprade poolt kiidetud graafik. Osa teie linoollõigete trükiplaate on väljapanekus. Nende lõikamine nõuab vääramatut täpsust ja suurt visadust. Kas maalite ja ajate graafilisi jooni hommikust õhtuni?
Hoopiski mitte. Ei ole nii, et prauhti teen valmis, higipullid otsa ees.
Kas käsil on pigem üks töö korraga või on alatasa mitu tööd tegemisel?
Teen mitut korraga. Ja on siginenud ka illustratsioonide tellimused. Varsti tuleb välja Vahur Afanasjevi uus romaan «Serafima ja Bogdan». Tõeliselt hea raamat, paneb Tammsaarele pika puuga ära.
Ja lõpetuseks seljakotist, mis on teil seljas ja mille suu on pooleldi lahti. Miks te seda seljast ära ei võta?
Seda imestavad kõik, et miks mul on nii suur seljakott. Ma lihtsalt ei ole automees, aga ma pean kogu aeg midagi tassima kuskile, ja igaks juhuks on mul kott kaasas.