Sinu brauser on natuke ajast maha jäänud. Et kõik töötaks, nagu vaja, palun uuenda enda brauserit.
Küpsised aitavad meil teenuseid edastada. Meie teenuseid kasutades nõustute sellega, et kasutame küpsiseid. ROHKEM INFOT >

Peeter Laasik: tervisekeskuse sünd avab uusi võimalusi

KOMMENTEERI PRINDI ARTIKKEL
Peeter Laasik | FOTO: Sille Annuk

Selleni, et Elvasse võiks kerkida Lääne-Tartumaa inimesi teenindav uus tervisekeskus, läheb veel veidi aega, kuid viimase aja areng on kindlalt selles suunas. Nüüd on kõige olulisem, et haiglajuhid, perearstid ja kohalikud poliitikud ses asjas ühte jalga astuks.

Rahandusministeerium langetas mõne aja eest positiivse otsuse Elvasse kavandatava Tartumaa tervisekeskuse kohta. Lühidalt öeldes on juba tänavu 18. mail eraldatud raha selle projekti elluviimiseks ning tegelikult võiks kasvõi homme alustada projekteerimist ja seejärel ehitamist.

Et aga püsivate tegevuskulude katmise süsteem üle Eesti loodavates uutes tervisekeskustes on paljuski veel ebaselge, tuleb meilgi oma ettevõtmisega edasi liikuda samm sammu haaval.

Teisalt on muidugi selge see, et projekteerimise ja ehitamise hind on praeguses majanduse olukorras kindlalt tõusuteel ning liigne venitamine tähendaks kulude asjatut paisumist.

Ent mida ikkagi tähendab Tartumaa tervisekeskuse teke piirkonna inimestele, konkreetselt Elva, Puhja ja Rõngu kandi elanikele?

Mõni nädal tagasi Elvas käinud sotsiaalministeeriumi osakonnajuhataja Agris Koppel ütles välja ministeeriumi selge sõnumi: riik käsitleb tervisekeskuste loomist prioriteetsena ja nende valmisehitamisse kaasatakse ka Euroopa Liidu raha. Samuti on kavas parandada rahastust haigekassalt.

Uute tervisekeskuste asutamise eesmärk on väga lihtne: tagada inimestele senisest parem arstiabi.

Rääkides täpsemalt Tartumaa tervisekeskusest, on oluline rõhutada, et see luuakse selleks, et osutada kõigile Lääne-Tartumaa (mis enam-vähem ühtib tulevase Elva suurvalla piiridega) elanikele, ligi 20 000 inimesele, väga head ja mitmekesist arstiabi. Selline eesmärk on must valgel kirjas asjaomases määruses ning seda peavad silmas ka kõik need, kes keskuse arendamisse on ühel või teisel moel kaasatud.

Üksnes 5700 elanikuga Elva linna tarbeks ei oleks sellises suuruses keskust otstarbekas luua. Miks? Siin tuleb keerutamata välja öelda, et mistahes teenusel on teatud hädavajalik maht, mille puhul saab kulud mõistlikuks lugeda.

Räägime konkreetsemalt: näiteks kardiokirurgi on vaja Lääne-Tartumaa elanikele umbes 0,1 ametikoha ulatuses, neurokirurgi 0,07 ametikoha ulatuses. On selge, et sellise koormusega ei ole arukas ega võimalik Elvasse arsti palgata.

Samas näiteks taastusraviarsti võiks olla Elvas Lääne-

Tartumaa elanike jaoks umbes 0,8 koha koormusega. Samuti võib välja arvutada kohaliku elanikkonna peale keskmise personalivajaduse näiteks füsioterapeutide, ämmaemandate ja diabeediõdede kohta. Nii saame täpsemalt öelda, et meie piirkonda on vaja x arv vastava ala spetsialiste.

Sellised arvutused reaalset demograafilist olukorda arvesse võttes ära teinud, on juba märksa tõenäolisem ka kõik vajalikud spetsialistid leida ja palgata. Sinnapoole Lääne-Tartumaa tervisekeskuste visioon liigubki ning ühtlasi on rõõm tõdeda, et samas suunas on hakanud tasapisi arenema ka rahastamise aluspõhimõtted.

Tartumaa tervisekeskus luuakse selleks, et osutada kõigile Lääne-Tartumaa elanikele, ligi 20 000 inimesele, väga head ja mitmekesist arstiabi.

Milliste teenuste ja milliste spetsialistide teenused paranevad? Kindlasti peab loodav tervisekeskus tagama senisest parema esmase arstiabi ehk perearstide teenuse. Kuidas? Näiteks on üheskoos ühe tervisekeskuse katuse all töötades võimalik paremini korraldada pikemaid vastuvõtte. Samuti tekib võimalus efektiivsemalt organiseerida asendusi puhkuste ja täiendusõppe ajaks. Keskuses tekib sünergia, mis aitab probleemseid haigeid paremini konsulteerida.

Vaieldamatult võib küsida, kas siis kõike eelöeldut praegu ei tehta? Tehakse küll, aga on selge, et koos toimetades muutuks heade eesmärkide saavutamine lihtsamaks.

Kindlasti peab paranema teiste toetavate teenuste osutamine. Pean silmas eeskätt füsioterapeute, ämmaemandaid, diabeediõdesid, tervisenõustajaid, koduõdesid ja teisi nendesarnaseid abilisi.

On tähtis märkida, et kui väiksema nimistuga perearstil on praegu pakkuda füsioterapeudile  umbes 0,2–0,3 ametikoha ulatuses tööd, siis suurema tervisekeskuse puhul tuleb võib-olla palgata neli-viis füsioterapeuti.

Vähetähtis pole ka asjaolu, et paljud inimesed on harjunud töötama täiskoormusega ühe tööandja juures. Jah, mida aeg edasi, seda enam on neid, kes rakendavad oma erioskusi mitmes töökohas, kuid valdavalt otsitakse siiski kindlustunnet, mida niinimetatud põhitöökoht saab tagada.

Lihtsamalt öeldes on igal perearstil eraldi raske osalise koormusega füsioterapeuti leida, kuid kui füsioterapeudile saab pakkuda täistööajaga tegevust tervisekeskuses, on häid kandidaate suure tõenäosusega rohkem.

Keegi ei eita, et tervisekeskuse pidamise taga peab olema suur ja hästi korraldatud organisatoorne töö: kõigi spetsialistide leidmine, mõistlikul moel tööle rakendamine, toimingute rahastamise tagamine ja muu analoogne tegevus nõuavad häid teadmisi ning juhtimisvõimet. Kuid selle tagamine ongi just tervisekeskuse mõte ja ülesanne. Tahame lihtsustada tervishoiutöötajate elu sellega, et võtame nende õlgadelt suure osa administratiivse asjaajamise koormast.

Kindlasti tuleb veel läbi rääkida õdede ja teiste spetsialistide töötamisvõimalused eri kohtades, kus seni neid ei ole olnud. Näiteks võiks tulevikus Puhjas, Rõngus ja Rannus olla korraldatud nii ämmaemanda kui ka füsioterapeudi vastuvõtt. Ruumid on seal ju olemas, lihtsalt sisustust on vaja veidi täiendada. Seda saab teha tulevase tervisekeskuse projekti raames.

Perearstidel peab tekkima kindlus ruumide omandi üle. Üldjuhul tähendab see läbirääkimisi vallavalitsusega. Seega tegevust on ees kuhjaga, on vaja teha palju head koostööd, leida takistustele ühiselt mõistlikke lahendusi.

Me kõik – haiglajuhid, perearstid ja vallajuhid – peame koos pingutama selle nimel, et oma piirkonna inimestele paremaid teenuseid võimaldada. See ei ole ühe või teise ametikandja personaalne asi, vaid meie ühine kohustus.

Tagasi üles