/nginx/o/2022/02/18/14374367t1hf6c0.jpg)
/nginx/o/2017/06/18/6795929t1h2a3a.jpg)
Tartut on tabanud gigantomaania. Poole aasta jooksul on avalikkuse ette ilmunud mitu ulmelisist ideed: küll on välja pakutud trammiliini ehitamist Annelinnast Lõunakeskuse juurde, küll on räägitud Lutsu raamatukogu kõrvale hiiglasliku parkimismaja rajamisest …
Vanarahval on ilus ütlemine: hea mees, kes lubabki. Lubama on poliitikud aga teadupärast varmad. Iseäranis siis, kui silmapiiril terendavad järjekordsed valimised.
Eelmisel nädalal jõudis avalikkuse ette järgmine uudis, milles nonde samade valimiste valguses lubati omaaegse Jänese kaubahoovi kohale suur kunsti- ja kultuurikeskus püsti panna.
Minu hinnangul poleks selles iseenesest midagi halba. Linnaruum saaks juurde pilkupüüdva rajatise ja kunagine sõjas maatasa tehtud kaubahoovi asupaik uue hingamise. Pealegi olnuks juba ammu aeg hakata taastama Tartu südame ajaloolist hoonestust.
Ainult et kas selleks peab just linn kulutama mitukümmend miljonit eurot? Klaasist galerii või kultuurikeskuse võiks ju sama hästi ehitada erasektor.
Kümne aasta eest oli aktuaalne Vabaduse puiestee äärde uue raamatukogu projekteerimine. Aset leidsid palavad arutelud, ent kõik jäi soiku. Rahvast hullutati uue raamatukoguga enne valimisi. Praegu vaevleb aga raamatukogu endist viisi ruumikitsikuses ning peab läbi ajama üle sajandi vana hoonega.
Raekoja platsi ääres on meil pilkupüüdev 19. sajandist pärinev viltune maja. See on ühele kunstigaleriile igati sobilik koht ja sunnib küsima, kas meil on ikka tingimata sellele lisaks midagi uut vaja ehitada. Pealegi rõhutab kõike atraktiivsus. Olemasolev maja on nagu Pisa torn, mis juba iseenesest on suur väärtus.
Erakonnad on head lubajad. Mäletan, kui 2002. aastal koostati kohalikeks valimisteks Reformierakonna valimisplatvormi. Toona käidi välja Raadile spordi- ja kultuuripalee rajamine. Nüüd on sellest möödas 15 aastat, aga mida pole, see on spordipalee.
Õnneks pole väärt idee päriselt maha kantud ja rühm entusiaste on otsustanud siiski Raadile rajatava spordi- ja kultuurihalli eest jõuliselt välja astuda.
Sotsiaaldemokraadid asusid vahepeal Tartusse trammiliini rajamise nimel võitlusesse ja pakkusid välja, et pealinna eeskujul tuleks siingi panna liikuma tänapäevane elektriveerem. Kahjuks unustatakse see, et trammiliini taristu maksab väga palju. Peale vagunipargi on vaja rööpaid, alajaamu ja kontaktvõrku. Tartus pole sellist kriitilist inimmassi, millega kogu seda masinavärki toita.
Ma ei kujuta hästi ette, kuidas tramm hakkaks liikuma Annelinnast Lõunakeskuse juurde. Selleks tuleks Riia tänavat laiendada ja trammi tarbeks ehitada eraldi rajad. Seegi maksab päris palju.
Õnneks trammist enam väga valjult ei kõnelda. Ju saadi aru asja mõttetusest.
Tegelikult on Tartus elektrisõiduk kunagi olnud. Enne teist maailmasõda liikus Toomemäe ümbruses lühikest aega trollibuss, küll katseliselt, aga ta oli olemas.
Sellest tulenevalt võiks Emajõe kaldal avada hoopis trolliliikluse. Euroopas jääb neid linnu aina vähemaks, kus liigub sarvedega sõiduk.
Ent aitab aasimisest. Tegelikult tuleb Tartus kiita seda, mis on vahva ja tekitab positiivseid emotsioone. Hiljuti jäin heas mõttes tummaks Aparaaditehase hoovil. Erilise kisa ja kärata on Riia tänava ääres ärganud uuele elule ja läbinud totaalse muutumise omaaegne tööstushoone koos kunagise räämas sisehooviga. Külalisele avaneb tõeliselt lahe koht, eriti popp on paik noorte hulgas. Sinna leiavad tee hipsterid, boheemlased, aga ka täiesti «tavalised» kodanikud.
Aparaaditehases valitseb sundimatu atmosfäär. Sealne hoov on nagu Rotermanni kvartal või Telliskivi loomelinnak Tallinnas. Vaat sinna võiks küll linn eraldada miljoneid, mitte rääkida Vabaduse puiestee äärsest klaaspaleest.
Toetama peaks väärt ideid, mis on juba idanema läinud või millel on potentsiaali teoks saada. Ja miks mitte panna ükskord õlg alla ka erasektori tegemistele?
Aparaaditehase kvartalist ja selle hoovidest võikski kujuneda koht, mida käsitletakse nüüdisaegse Tartu visiitkaardina, kuhu tahetakse minna ja kus olla.
Kohti, kus võiksid kokku saada vana ja tänapäevane, on Tartus mitmeid. Tuleb vaid lahtise pilguga ringi liikuda, panna mängu loovus ja fantaasia ning olla avatud. Mujal maailmas toetavad omavalitsused eraettevõtteid jõulisemalt.
Matame maha utoopilised ja rahvast nörritavad ideed ja tühjad lubadused, eriti valimiste eel. Keskendume linnaruumi orgaanilisele arendamisele. Aitab tühjadest sõnadest. Lubada võib päikest ja piimajõgesid, teostamine on iseasi.