Sinu brauser on natuke ajast maha jäänud. Et kõik töötaks, nagu vaja, palun uuenda enda brauserit.
Küpsised aitavad meil teenuseid edastada. Meie teenuseid kasutades nõustute sellega, et kasutame küpsiseid. ROHKEM INFOT >

Vastukaja: lennukaid ideid alla surudes laseme Tartul provintsistuda

KOMMENTEERI PRINDI ARTIKKEL
Saada vihje
FOTO: Erakogu

Vastukaja 26. mai Tartu Postimehes ilmunud kirjutisele «Alustada tuleb koolidest, teedest, spordihallidest ja laululavast», milles Toomas Kalmus selgitas valimisliidu Tartu Heaks seisukohti eelseisvate kohalike valimiste valguses.

Toomas Kalmus valimisliidust Tartu Heaks ütleb oma leheloo sissejuhatuseks, et Tartus on alati suurelt unistatud, kuid püüab järgnenud tekstis nii mõnegi unistuse maha teha. Näiteks on tema arvates Arena Tartu idee liiga suur ning kujutab endast valijate pimestamist. Isegi jalgrattateed liigituvad tema käsitluses säravate pimestajate hulka.

Kalmus arvab, et Arena linnahalli asemel tuleks tähelepanu pöörata hoopis lagunevale laululavale.

Tegelikult ei tohiks üks välistada teist.

Laululava ja seda ümbritseva piirkonna aktiivsesse kasutusse võtmine peaks olema iseenesest mõistetav. Ja mitte üheksaks kuuks aastas, nagu tahab Kalmus, vaid aasta läbi. Miskipärast pole see siiani siiski hästi õnnestunud. Aastaid on katsetatud, kuid seis on endiselt üsna nutune. Loomulikult tuleks laululava korda teha, kuid vaevalt, et sinna saab kunagi tuua maailmatasemel kontserte, sest seda ei soosi juba ainuüksi meie kliima. Kindlasti pole lootust laululava muuta sagedaste rahvusvaheliste konverentside ja spordivõistluste toimumispaigaks.

Aga seda, mida on võimatu laululaval teha, tahab just Arena meeskond Tartusse tuua. Vähemalt nii olen mina selle seltskonna püüdlustest aru saanud. Seega tahan rõhutada: just Arena Tartuga seonduvat saab nimetada lennukaks ideeks ning sellesse tasub suhtuda väga positiivselt.

Meil, tartlastel, tasuks endalt küsida, kas tahamegi jääda kõpitsema lagunevaid teid ja putitama räämas hooneid, või tahame muu hulgas saavutada ka midagi tõeliselt suurt ja nüüdisaegset, midagi niisugust, mis tooks meie linnale kaasa tuntava arenguhüppe. Ma ei väida, et teed, koolimajad ja laululava tuleks unarusse jätta, aga kindel on see, et me ei liigu iial edasi, kui ei julge mõelda ja tegutseda senisest märksa suurejoonelisemalt.

Tartul võiks olla rohkem ambitsioonikust, julgust ja tahtmist. Tartu ei tohiks leppida esindushallina A. Le Coqi spordimajaga, kus on raske korraldada ka rahvusvahelisi spordivõistlusi, muudest üritustest rääkimata.

Visa halli remont kõlab lausa närutamisena. Linnal kui kehval omanikul tasuks kaaluda selle spordihoone müümist erakätesse – kui kellelgi peaks üldse olema huvi sellise, käest lastud ja kindlasti väga ebaökonoomse ehitise vastu.

Meil, tartlastel, tasuks endalt küsida, kas tahamegi jääda kõpitsema lagunevaid teid ja putitama räämas hooneid, või tahame muu hulgas saavutada ka midagi tõeliselt suurt ja nüüdisaegset, midagi niisugust, mis tooks meie linnale kaasa tuntava arenguhüppe.

Suurhalli idee erineb viimati nimetatutest ka selle poolest, et Arena meeskond ei räägi ainult ühest majast, vaid kogu piirkonna arengust: Raadist, Tartust ja Lõuna-Eestist tervikuna. Just nii tulebki mõelda.

Tartu ei tohiks provintsistuda. Eesmärk peab olema, et linn tervikuna areneks ja muutuks atraktiivsemaks. Oluline on saavutada linna elanike arvu märgatav kasv, sest siis suureneb ka omavalitsuse tulubaas. Kõige selle tarvis on aga vaja julgeid ideid, mitte suruda neid alla pisikeste mõtetega stiilis à la «selle asemel oleks parem teha korda laululava WC juurde viiv trepp».

Kindlasti väärib Arena Tartu idee edasiminekut. Loomulikult ka kõikvõimalike spetsialistide kaasamist, et saada täpselt teada, kuidas ja mis tingimustel selline suurprojekt linna saada. Seda ootaks juba Arena eestvedajatelt.

Ilmselt tundus paljudele kunagi ka ülikooli ja Vanemuise ehitamine Tartusse majanduslikult mitte just kõige mõistlikum. Kindlasti oli ka toona linnas märksa pakilisemaid olmeteemasid. Ometi julgeti nende kõrvalt astuda suuri samme.

Hea, et meie linnas on olnud varem julgeid kodanikke. Selliseid vajame hädasti ka nüüd.

Tagasi üles