/nginx/o/2017/06/05/6752277t1h4a7b.jpg)
Eesti lipp on meie riigi sümbol ja riik on ka inimesed, kes sellel maalapil elavad. Nii et Tiiu Kirsipuu ja Ilmar Kruusamäe ühise portreede näituse avamine «Inimesed» ERMis just Eesti lipu päeval oli hästi ajastatud.
Portreteeritud ei ole seni veel nurisenud
6. juuni 2017, 16:33
Juhime tähelepanu, et artikkel on rohkem kui viis aastat vana ning kuulub meie arhiivi. Ajakirjandusväljaanne ei uuenda arhiivide sisu, seega võib olla vajalik tutvuda ka uuemate allikatega.
Inimesi on need kaks kunstnikku kujutanud tavatult.
Näiteks näitleja Tõnu Aavaga väga sarnane, tema kasvu plastist ja kipsist mees hoiab käes keerlevat plaati, mille helivagudesse on salvestatud onu Remuse jutud ning mida tema enda häälega saab sealsamas kuulata. Ja maalidel on näod mitu korda suuremad kui elus.
Näitust «Inimesed» ERMi galeriis Raadil saab vaadata 17. septembrini.
Küsimustele vastavadb skulptor Tiiu Kirsipuu ja maalikunstnik Ilmar Kruusamäe
Näitusega kaasnevas trükises on iga teie skulptuuri juures jutt, milles te räägite selle kuju saamisloo. Millisest väljapaneku tööst räägiksite Tartu Postimehe lugejatele, kui peaksite rääkima ainult ühest või kahest?
Tiiu Kirsipuu: ma räägiksin kahest kõige uuemast, mille ma tegin spetsiaalselt ERMi näitusele. Valisin kaks tartlast, keda ma mõlemat tunnen – ühte vähem, teist rohkem – ettevõtjate koolitaja Marju Unt ning Tartu ülikooli professor ja akadeemik, geneetik Andres Metspalu.
Marju Undiga oleme tuttavad kooli esimesest klassist saadik ja mingist ajast olime pinginaabrid. Olin tema kuju peale ammu mõelnud. Ma kujutasin ette, et selle installatiivse skulptuuri üks koostisosa peaks olema vana koolipink, millel Marju istub. Siin töös ongi seda kasutatud, kuid pisut madalamaks saetud.
Kuna me teame teda kui inimest, kes armastab punaseid saapaid ja punast riietust ja kübaraid, küsisin Marju käest tema rõivastest midagi talle iseloomulikku ja tegin selle kuju.
Pingi tühjale poolele, kus istusin kunagi mina, kirjutas Marju oma käega lause: «Õpetaja tuleb siis, kui õpilane on valmis.» See puudutab nii meie kooliaega kui ka tema õpetamist ja üldse budistlikku elufilosoofiat. See on suurepärane lause, mis iseloomustab meid mõlemaid.
Ilmar Kruusamäe: viimase pooleteise aasta jooksul on valminud kaks suurt portreed, panin need näitusele kõrvuti – Raivo Kelomees ja Ave Alavainu.
Raivot tunnen 1970. aastate lõpust, kui ta tuli ülikooli psühholoogiat õppima. Kui Kursi koolkonna kõik kunstnikud said maalitud, see võttis aega 15 aastat, tegin Raivo portree ja kandsin maalile ka tema enda õppimisaegseid joonistusi.
Ave küsis paar aastat tagasi minu käest, nagu ta on, otsekoheselt ja vahvalt: «Aga millal sa minu ära maalid?» Tegime siis sügisel köögiakna juures fotokaga paar klõpsu ja ma lubasin mõtelda.
Tuli talv koos pimeda ajaga ja tuli ERMi näitusepakkumine. Siis ma maalisingi selle, mis oli Avel küsitud – tema portree. Saime Hiiumaal kokku, ajasime juttu, uurisin vormi ja värvi. Olen julgelt värviga ümber käinud nii Ave kui ka Raivo portree puhul, sest tahtsin popiajastu erksavärvilisust.
Näitusele «Inimesed» välja pandud tosina installatiivse skulptuuri ühiseks kirjelduseks sobiks mitmete teiste kõrval sõna veider. Kas mõni portreteeritu on selle pärast ka nurisenud?
Tiiu Kirsipuu: Õnneks ei ole. Minu meelest need ei ole veidrad, olen üritanud neid mulle mõistetavas võtmes kujutada ja ma olen alati oma modellidele kirjeldanud, milline see töö tuleb. Ja isegi kui lõpptulemus nipet-näpet muutub, ei ole see olnud suur muudatus.
On olnud päris ohtralt neid kordi, kus portreteeritu tuleb vaatama ja esimese asjana hakkab naerma. Arvan, et need skulptuurid on paljusid huumorisoonega inimesi natuke lõbustanud.
Ilmar Kruusamäe: veel ei ole. Mis puutub pooridesse, siis … Kuna enamik portreid on originaalist viis kuni kaheksa korda suuremad, peaksid mõned poorid olema nii suured, et pista sõrmeots sisse. Aga mul ei ole ühtegi portreed, kus need oleksid nii suured.
Ma olen viisakusest ja modellidele kummardusega sellised mõõtkavasuhted teinud väiksemaks, kui nad tegelikult peaksid olema. Ja ajas muutub mõndagi, näiteks oma kunagist portreed vaadates on paljud modellid öelnud: «Issand, kui ilus ma kümme aastat tagasi olin!» Nii et mul on õnnestunud aeg seisma panna.