Neljapäeval oli mul viimane tööpäev. Reedel käisin Tartus, andsin viimased asjad uuele vallavanemale üle, nüüd olen päris vaba. Väga hea tunne on.
Piirissaare vallavanem Maria Korotkova pani ameti maha
Juhime tähelepanu, et artikkel on rohkem kui viis aastat vana ning kuulub meie arhiivi. Ajakirjandusväljaanne ei uuenda arhiivide sisu, seega võib olla vajalik tutvuda ka uuemate allikatega.
Uus vallavanem küsis, mis on lõpetamata tööd. Vaatasime raamatupidajaga üksteise peale ja teatasime, et vanamoodsad oleme, ei ole harjunud lõpetamata töid kellelegi teisele jätma.
Läinud teisipäeval käisin Andrei Jeršoviga kalal. Andrei on meil volikogu liige, kalur. Talvel elab ta oma perega enamasti Tartus, kevadest sügiseni on saare peal.
Kui teiste ajalehtede inimesed saarele tulevad, paluvad nad mind, et näita koloritnuju figuru. Tean siis, et tuleb Andrei üles otsida. Tema käsutuses on sinine Muravei ja tavaliselt käib ta meremehesärgiga ringi.
Too päev oli õnnelik, kahe peale saime oma 40 kilo, mitte vähem. Üks tünn on mul nüüd täis, särg soolas. Võrku jäid ainult särjed, teisi kalu üldse pole. Kala ei liigu, ma ei saa aru. Jää on paks, nähtavasti neil ikka veel talv.
Meil on kõik elus ja terved. Kevad juba, päike paistab, kõik tegeleme oma majapidamistega. Tuju on hea, probleeme pole.
Ei oska öelda, kas kirjutan midagi veel pärast tagasiastumist. Mul pole nagu õigust enam: varem olin saare haldaja, nüüd tavaline elanik. Meil siin on elu isegi kolmes külas erinev ja elanikud erinevad.
Minu küla on hoopis väike ja meist kirjutada pole huvitav – igapäevane töö ja puhkus vabal ajal.
Saarte Liinid pakuvad mulle Piirissaare ja Laaksaare sadama juhi tööd. Palk on hea, nagu vallavanemal oli. Ausalt öeldes ma veel otsin tööd, ehk liigun ära kas või Tallinna poole. Ma ei taha petta, ei tohi nii teha, et võtan ameti vastu ja sügisel haihtun ära. Võtsin nädalavahetuseks veel mõtlemiseks aja, esmaspäeval ütlen, kas võtan Saarte Liinide koha vastu või ei.