Sinu brauser on natuke ajast maha jäänud. Et kõik töötaks, nagu vaja, palun uuenda enda brauserit.
Küpsised aitavad meil teenuseid edastada. Meie teenuseid kasutades nõustute sellega, et kasutame küpsiseid. ROHKEM INFOT >
Postimees 160 Juubeli puhul loe seda lugu tasuta!

Ainult raha ei rikasta huviharidust ja -tegevust. Vaja on koostööd

KOMMENTEERI PRINDI ARTIKKEL
FOTO: Erakogu

Riigikogu otsustas, et kohalikud omavalitsused saavad lisaraha noorte huviringide tarbeks. Mida teha, et see raha saaks kasutatud võimalikult mõistlikul moel? Kui palju peaksid omavalitsused seejuures koostööd tegema?

Väljasõit 30-le või piljardilaud 300 noorele? Robootika- või käsitööring? Huvilisi on mitu, aga kas osalejaid piisavalt? Trenn toimub, aga kas hilistele trenniskäijatele peaks panema käima eraldi bussi?

Kohalikud omavalitsused seisavad huvihariduse ja -tegevuse rahastamise otsuseid tehes sageli pealtnäha lihtsate, kuid praktikas keeruliste valikute ees. Ma ei tea ühtegi omavalitsusjuhti või noorsootöötajat, kes ei tahaks oma valla või linna noortele pakkuda kõiki soovitud võimalusi, kuid raha napib. Valikud on paratamatud, aga need peavad olema targad.

Riigikogu hiljutine otsus eraldada kohalikele omavalitsustele tänavu kuus miljonit ja järgmisest aastast alates 15 miljonit eurot huvihariduse ja -tegevuse lisatoetuseks on üdini positiivne. Lisarahastuse saamise, õigemini selle vajaduse mõistmise nimel on tehtud aastaid tööd. Eestis ei ole noorsootöötajat, kes ei oleks seda soovinud ja selle eest seisnud. See ei ole mitte ühe või teise erakonna saavutus, vaid terve valdkonna töövõit.

Ometi ei tähenda see, et nüüd hakkaks rahaautod vallamajade ette sõitma ning kõik võimalused saavad loodud.

Eestis on veidi üle 280 000 noore ehk 7–26-aastase elaniku, s.t iga noore tarvis eraldab riik natuke üle 50 euro. Aastas, mitte kuus. Võtmesõna riigi toe juures on «täiendav», s.t omavalitsus ei tohi saadud rahaga midagi asendada ja seda mõtlematult laiali pihustada, vaid peab looma uusi võimalusi, proovima saada üle senistest kitsaskohtadest. Tegema seda väga konkreetse sihiga ja läbimõeldult ning kaasama senisest laiema partnerite ringi.

Enamik noortele mõeldud tegevusi on kohalike omavalitsuste korraldada ja rahastada. Riigi roll on innustada, nõustada ja toetada, sh rahaliselt.

Ka lisatoetusest ei piisa, et kõiki unistusi korraga täita. Hinnanguliselt panustavad kohalikud omavalitsused noorsootöösse 150 miljonit eurot aastas, millest riigilt 2018. aastal lisanduv osa on 10 protsenti.

Riik ei võta omavalitsuselt kohustusi ega vastutust noorte arengu toetamise eest, vaid annab võimaluse oma (noortele) elanikele senisest paremat pakkuda. Prioriteedid selleks seab omavalitsus ikka ise.

Kohalikud omavalitsused üle Eesti, sh Tartumaal ja mujal Lõuna- ning Kagu-Eestis, on viimaste aastate jooksul teinud noorte võimaluste parandamiseks palju. Näiteks Põlva-, Valga- ja Võrumaal, aga ka teistes maakondades on vallad Eesti noorsootöö keskuse ning haridus- ja teadusministeeriumi õhutusel ja Euroopa sotsiaalfondi toel liitunud piirkondlikeks koostöörühmadeks, mis on võimaldanud luua kümneid uusi huviringe jt võimalusi, millest saavad osa kõik lähikaudsed, mitte ainult ühe valla noored. Nende hulgas palju selliseid, kellele noorsootöö võimalused olid seni kättesaamatuks jäänud.

Omavalitsused mõistavad, et seal elavat noort ei huvita valla administratiivpiirid ega takistused, mida nende olemasolu paberil seab. Nad mõistavad, et see noor ei ole selle linna või valla, vaid terve Eesti noor.

Koostöövajadus on eriti ilmne ka Tartus, kus on ligikaudu viiendik põhikooliõppureid, kolmandik gümnasiste ja pooled kutsekoolis õppijad teiste kohalike omavalitsuste elanikud.

Metsandus-, meedia- või robootikaring, ettevõtlusklubi või lisaks argipäevadele ka laupäeviti uksed avav noortetuba võib tunduda kõrvalt vaadates pisiasjana. Eriti kui seada end suurema tõmbekeskuse positsioonile. Kohalikus elus võib see olla uskumatult oluline. Kui te ei usu, siis küsige Vastseliinast, Vaivarast või Õrust.

Tähtis on silmas pidada, et ükski omavalitsuste koostöös loodud võimalus ei ole kabinetis sündinud idee tulemusena. Kõigil puhkudel on eelnenud põhjalik analüüs, tuvastamaks kitsaskohad ja neist tulenevalt arenguvajadused. Eesti noorsootöö keskus on olnud nõustaja ja abistaja ning koostanud kvaliteedi hindamise juhendi. Näiteks uuritakse noorte rahulolu info kättesaadavuse, vahendite, ruumide, juhendajate ja tegevustega.

Kaasatud on noored, võimaluste pakkujad, valdkonna eksperdid, kohalikud ettevõtjad jt, aga ka naaberomavalitsused. Selle on läbinud näiteks Kallaste linn ja Tartu, Vara, Luunja, Peipsiääre ning Mäksa vald. Liialdamata võib öelda, et noorsootööst ei ole olnud mõnes omavalitsuses kunagi nii terviklikku pilti.

Koostöövajadus on eriti ilmne ka Tartus, kus linnavalitsuse noorsooteenistuse juhataja Piret Taluri sõnul on ligikaudu viiendik põhikooliõppureid, kolmandik gümnasiste ja pooled kutsekoolis õppijad teiste kohalike omavalitsuste elanikud. Ees ootavad läbirääkimised naabritega huvihariduse ja -tegevuse ühisrahastamise üle, et Tartu võimalused oleksid avatud kõigile iga päev linnas viibivatele noortele.

Näiteks plaanitakse riigi toel pöörata senisest veelgi suuremat tähelepanu hariduslike erivajadustega laste kaasamisele arendavatesse ühistesse vaba aja ettevõtmistesse. Riigi toetus motiveerib Taluri sõnul senised võimalused ja rahastusskeemid üle vaatama. Nii peaks see olema ka mujal Eestis.

Haridusministeeriumi 2015. aastal tellitud ja uuringufirma Ernst & Young läbiviidud uuring toetab Taluri sõnu ilmekalt.

Noored ei tule Tartusse üldhariduskooli üksnes Haaslava, Mäksa, Ülenurme ja Tähtvere vallast, vaid ka Pala, Vara, Ahja, Rõngu, Värska ja teistest kaugematest valdadest. Kui fakte arvesse võtta, on omavalitsuste koostöö paratamatu, võib isegi öelda ainuvõimalik. Et riigi lisatoetus selleks tõuke annab, on igati positiivne.

Noorsootöö ja selle osaks oleva huvitegevuse ja -hariduse seisukohalt on tähtis tagada noortele tegutsemisvõimalused võimalikult nende elukoha lähedal.

Tõmbekeskus ei peaks ainult piirkonna noori endasse imema, vaid peaks toetama kaugemate alade kohapealset noorsootööd, tagades võrdsemad võimalused suuremal territooriumil ning vähendades ka tõmbekeskuse koormust.

Huvihariduse ja -tegevuse olulisust, aga ka laiemalt noorsootöö tähtsust noore arengus mõistetakse paremini kui kunagi varem.

Noor pühendab oma lemmikharrastusse või -tegevusse kõige väärtuslikuma – vaba aja –, sest ta tahab seda, see pakub talle huvi ja ta saab ennast selles teostada. Noor ammutab spetsiifilisi, erialaoskusi ja teadmisi, ent saab ka väärtusliku elukooli, õppides töötama meeskonnas, seadma eesmärke jne.

Riigi lisatoetus ei tee hoobilt Eestit korda, kuid annab kohalikele omavalitsustele stiimuli noortele mõeldud tegevus veel paremini läbi mõelda ning astuda tihedamasse koostöösse naaberomavalitsustega. Selleks, et kõigil noortel oleks võimalus huvihariduses ja -tegevuses osaleda. Selleks, et nad oleksid oma eakaaslastega Eestis, aga ka laias maailmas vähemalt võrdsel stardipositsioonil.

Tagasi üles