/nginx/o/2015/07/06/4251411t1hc559.jpg)
Legendaarne jäätisemeister Evald Rooma lahkus täna. Tartu Postimees avaldab kaastunnet kõigile, kes on pidanud kalliks Eskimo-onu ehk Evald Roomat ning pakub mälestuseks lugeda temast kirjutatud väikest portreed, mis ilmus meie ajalehes viis aastat tagasi, 26. aprillil 2012. Tol ajal oli Evald Roomal käsil saja esimene aasta.
Evald Rooma portreelugu ilmus viis aastat tagasi komplektis kõikide teiste Tartus elanud saja ja enama aasta vanuste inimeste lugudega ning oli kummardus kõrgeealisusele.
Need on just need inimesed, kellelt küsida, mis siis on ühes elus midagi väärt, kust otsida õigust ja millest hoida eemale ning kuidas ära tunda kõige ilusamat aega.
Kas ja mida vastas Evald Rooma nendele küsimustele siis?
See lugu algab nüüd.
Evald Roomal ehk Eskimo-onul on Facebookis oma konto. Selle viimane postitus on pärit 8. märtsist ja seal tervitab Evald naistepäeva puhul kõiki daame.
Evald on härrasmees, ta oskab ka nüüd, kui peab tugitoolis istuma, kehaga väärikalt kummarduda ja kui hetk on sobiv, daamidel kätt suudelda.
Evald Rooma on legendaarne jäätisetööstur, kes alustas Tartus äriga juba 1930. aastatel ning jätkas jäätisega kauplemist kuni 2011. aasta suveni.
Praegu veedab Evald suurema osa päevadest voodis, lastes enda eest hoolitseda oma kunagisel kaastöötajal Helju Pommeril, kelle ta võttis ametisse pärast seda, kui oli kaheksakümnendate aastate teisel poolel rajanud Elvasse väikeettevõtte Eskimo.
Evaldi plaan on sel päeval niisugune, et ta annab mulle intervjuu ära ning jääb siis ootama kodumaise jäätisetootja Balbiino esindajaid, kes tulevad Evaldiga mõtteid vahetama uue banaanijäätise üle, mille retsepti on Evald Rooma neile pärandanud.
Helju sätib lauda, valab ühte klaasi limonaadi ja teise šampust, uurib, kas kohvi on vaja, ning jookseb seejärel köögi külmikust Balbiino banaanijäätist tooma, et küsida: «On ju hea?!»
On muidugi. Küsin seejärel, kuidas härra Roomal tervis ja tuju ka on.
«Ma ütlen teile väga prostalt – tervis on sant!» vastab Evald järsult, aga mitte vihaselt. Maitseb šampust ja viib jutu osavalt mujale: «See šampus on päris hea!»
Tahan teada, kas Evald on sellel pingil, mis ta Tartu linnalt oma 100. sünnipäevaks ukse ette kingituseks sai, ikka istuda saanud. Evald noogutab, et eelmisel suvel ta istus küll seal mõned korrad. Helju lisab, et tegelikult on kogu majarahvas pingi eest väga tänulik, inimesed saavad poest tulles sinna kotid panna ja kui vaja, jalgu puhata.
2009. aastal andis Evald välja oma elulooraamatu «Emajõe ääres kasvanud». Seal on ta köitvalt kirja pannud kõik, mis ta oma elust teab ja mäletab. Mul on see raamat loetud ning midagi päris uut Evaldilt küsida on seepärast üsna raske.
Kõige valusamalt on Evaldil meeles aeg, kui teda pärast nõukogude korra sisseseadmist raadios kapitalistlikuks jätiseks sõimati. See on Evaldile senimaani valus. Uurin, kas Evald teab, mida teha sellistel rasketel hetkedel.
«Kõigepealt on tarvis olla võrdlemisi tasakaalukas,» soovitab südikas ärimees ootamatult leebet hoiakut. «Peab kannatama ära, mis sulle öeldakse, ja mõtlema siis targalt edasi, mis sa teed.»
Kõige suurem õnn, mis Evaldil elus üldse on olnud, on kahtlemata tema naine Ellinor, kellega koos elas Evald 70 aastat. Ellinorist ehk Ellenist sai Evaldi elu vundamendi rajaja.
Elleni ema oli olnud mõisniku juures kokk ja teenija ning Ellen ise lõpetanud toiduvalmistamise kursused. Sel tüdrukul oli maitset ja ärivaistu ning just sellise naisega töötas Evald end kiiresti üles.
Evaldi praegune hooldaja Helju mainib seejärel Evald Rooma stipendiumi, mis Olustvere teenindus- ja maamajanduskooli piimatoodete valmistamise õppesuuna noortele eelmisel aastal sisse seati.
«Selle peale tuleb pisar silma, nii hea tunne on,» ütleb Evald. «Selles väljendub suur lugupidamine minu vastu.»
Mööda Evaldi krobelisi põski jooksevad suured pisarad.