Sinu brauser on natuke ajast maha jäänud. Et kõik töötaks, nagu vaja, palun uuenda enda brauserit.
Küpsised aitavad meil teenuseid edastada. Meie teenuseid kasutades nõustute sellega, et kasutame küpsiseid. ROHKEM INFOT >
Postimees 160 Juubeli puhul loe seda lugu tasuta!

Riin Lumiste palve rattureile ja jalakäijaile: mõelge end teineteise nahka

3
KOMMENTEERI PRINDI ARTIKKEL
Saada vihje
Riin Lumiste | FOTO: Sille Annuk

Jalgratturite ja jalakäijate vaen näib olevat igavene. Kas tõesti ei leidu rohtu, mis aitaks neid lepitada? Kas Tartust üldse võiks saada rattasõbralik linn?

Kogu oma austuses jalakäijate ja jalgratturite vastu teen avaliku pöördumise lootuses, et see paneb rohkem mõtlema ohutu liikluskäitumise peale.

Et mul juhiluba pole, olen kasutanud liiklusvahendina just jalgratast – mugavus, sõltumatus, lisakulusid pole või on minimaalsed. Rääkimata positiivsetest emotsioonidest, mida jalgrattasõit tekitab!

Täiuslikkusest jäi puudu vaid üks samm (tegelikult kaks, kuid ma ei hakka siin artiklis lahkama, miks on meil nii auklikud teed): jalakäijate arvestav ja mõistev suhtumine.

Üritades teha ohutut möödasõitu jalakäijast, andsin enda tulekust märku kümne meetri kaugusel, kasutades selleks jalgrattakella. Jalakäijatele oli see justkui märguanne sellest, et sõidan otsa, mitte mööda.

Variandid jalakäijate reaktsioonidest: 1) sõimati, miks ma sõidan jalgrattaga jalakäijate teel («Ei tohi sõita siin, jalakäija liigub siin ju!»), 2) ehmuti tõsiselt – hüpati õhku, kiljuti, hakati suvalises suunas liikuma, 3) astuti ühele poole teed, saates minu poole põlastava pilgu, justkui oleksin pidalitõbine, 4) ei reageeritud kuidagi, kõnniti keset teed edasi.

Tõsi, oli ka neid jalakäijaid, kes astusid ühele poole teed, jätkasid jalutuskäiku omas tempos ning vaatasid mu poole isegi tänulikult. Kuid neid hetki oli tõesti vähe.

Tunnistan, et kuna jalgrattakella kasutamine oli jalakäijatele traumeeriv, siis tegin seda võimalikult harva – vaid olukordades, kus ohutu möödumine ilma märguandeta polnuks võimalik.

Nüüd, väikese lapse emana, olen juba tükk aega vastupidises olukorras. Mu jalgratas puhkab garaažis. Naudin jalutuskäike oma lapsega, need on talle rahustavad ja uinutavad.

Paraku on need jalutuskäigud muutunud justkui loteriiks ning seni on meil õnne olnud. Liiga tihti on jalgratturid möödunud minust ja vankrist lämmatavalt ja ehmatavalt lähedalt.

Kui oleksin astunud kasvõi viis sentimeetrit vasakule või paremale, oleks otsasõit olnud vältimatu. Võib-olla minuga ei juhtunukski midagi hullu, paar sinikat ja ehmatus. Kuid mis oleks saanud lapsest, kes kokkupõrke tagajärjel vankrist välja lennanuks?

Armas jalgrattur, kuidas sa suudaksid elada süütunde ja mõtetega «kui ma oleksin kasvõi viis sentimeetrit kaugemalt mööda sõitnud, siis ...»? Selgituseks, kasutan ainult jalakäijate teed ning manöövrit tehes vaatan vasakule ja paremale ning taha.

Arvate, et ma olen ise hoolimatu ning egoistlik, tehes tuimalt samme vasakule ja paremale? Tuletan meelde, et enne lapse sündi olin ise jalgrattur ning tean, kui raske on liigelda, kui jalakäijad ei arvesta teiste liiklejatega. Lisaks, need auklikud teed ...

Paraku ei ole võimalik igal teel kõndida pulksirgelt ning kui iga lühikesegi kõrvalepõike puhul on vaja vaadata kõrvale ja taha, oleks targem endale monteerida silmad kuklasse. Tänapäeva meditsiin teeb küll imesid, kuid selleni pole veel jõutud. Ja kas ongi vaja, kui inimesed üksteisega arvestaks? Rääkimata liiklusseadusest, mille järgi jalakäija vahetus läheduses tohib jalgrattur sõita jalakäija tavakiirusega.

Isegi kui mina liigun jalakäijate teel, arvestades teiste jalakäijatega, käib tänaval nii väiksemaid kui ka suuremaid lapsi, kes teevad igasuguseid ettearvamatuid manöövreid. Lisaks täiskasvanud, kes kõnnivad, klapid peas ja kõrvades.

Eestis ei hakka kunagi olema ühtegi jalgrattalinna, kuni jalgratturid ei õpi arvestama jalakäijatega, ja vastupidi.

Tihti arutatakse, miks on Eestis vähe jalgrattateid ning jalgrattalaenutus ei ole nii lihtne nagu mõnes välismaa linnas. Põhjusena tuuakse peamiselt välja siinne kliima, kuid oma kogemustest võin väita, et Eestis ei hakka kunagi olema ühtegi jalgrattalinna, kuni jalgratturid ei õpi arvestama jalakäijatega, ja vastupidi.

Kuni jalgratturid ei pea oluliseks kasutada jalgrattateed, kui see on kõrvuti jalakäijate teega, ning kuni ratturid hõivavad viimase (nagu tihti juhtub Tartus Sõpruse sillal, eriti just nüüd, kui jalakäijate tee on korda tehtud). Kuni jalgratturitele on rattakell mõttetu vidin, mis esimese asjana küljest kruvitakse. Kuni jalakäijad vastavad jalgrattakella helinale pahakspanemise ja põlgusega. Ehk just seepärast, et kella kasutatakse nii harva?

Seepärast palun sind, armas jalgrattur, tee see väike investeering ja osta rattakell. Kasuta seda eestlasliku jonniga – lõpuks õpivad jalakäijad seda hindama ja on tänulikud, et annad möödasõidust märku.

Poodides müüakse piisavalt edevaid ja põneva välimusega jalgrattakelli, mille seast leiab sobiva ka kõige peenema ja nõudlikuma stiilitajuga jalgrattur.

Tartut nimetatakse küll ülikoolilinnaks, küll kampsunite pealinnaks. Leian, et Tartu võiks olla ka Eesti esimene jalgrattalinn, kuid selle eeldus on jalakäijate ja jalgratturite mõistev liikluskäitumine. Et Tartus valitseks liikumisvabadus ja me oleksime eeskujuks teistele Eesti linnadele!

Liiklusseadus 2011 § 31

(5) Jalgrattaga jalgratta- ja jalgteel sõites ei tohi ohustada jalakäijat. Ülekäigurajal sõiduteed ületades ei tohi jalgrattur ohustada sõiduteed ületavat jalakäijat. Käesoleva seaduse § 32 lõike 1 punktis 1 nimetatud jalgrattur ei tohi kõnniteel sõites jalakäijat ohustada ega takistada, jalakäija vahetus läheduses tohib jalgrattaga sõita jalakäija tavakiirusega.

Tagasi üles